aastal loodi Eesti esimene Vaika looduskaitseala, Artur Toomi eestvedamisel ning Riia Loodusuurijate Seltsi toetusel. 1913. aastal asutas Hrebtov Saaremaa Loodussõprade Seltsi. EESTI I ISESEISVUSAEG (1918-1940) 1920. aastal loodi Loodusuurijate Seltsi juurde looduskaitsesektsioon, mille eesmärgiks oli võtta erinevaid mälestisi kaitse alla üle kogu Eesti, selle esimees oli professor Bucholtz. Neli aastat hiljem hakati järjest juurde looma looduskaitsealasid, näiteks Abruka, Kastre-Peravalla, Harilaid jt. Koos Eesti riigi arenguga arenes ka looduskaitse, loodi propageerivad ajakirju, ,,Eesti Loodus", ,,Loodus", ,,Loodusvaatleja" jt. Esimene looduskaitseseadus, mis reguleeris looduse kaitset kaitsealade piires kui ka väljaspool neid, võeti vastu 1935. aastal, samal aastal asutati ka Riigi Looduskaitse Nõukogu. 1936. aastal alustas G. Vilbaste tööd kui esimene riiklik looduskaitse inspektor ning lõi ka esimese kaitse all olevate objektide loendi, algatas
1845. Aastal märgiti rästikute esinemist Saaremaal, 1869.aastal lisati Haapsalu, Tartu ning Peipsi läänekallas, 1905 aastal esitati rästiku leiukohana Mereküla ning Saaremaa. H. Kauri toob ära 1946. Aastal järgmised rästiku leiupaigad: Saaremaal-Kübassaare, Torgu, Kuusnõmme, Tõrise, Tagamõisa; Hiiumaal- Emmaste, Tihu järve ümbrus, Tahkunapoolsaarel; Virumaal- Rutja, Kunda, Kadrina; Tartumaal- Tartu-Tähtvere, Konguta, Puhja, Rannu, Rõngu, Pühajärve, Kastre-Peravalla. Selle loetelu järel ta lisab, et ,,...peale selle esineb rästik ka teistes maakondades". Tingituna kultuurmaastiku pealetungist väheneb rästikule sobivate elupaikade pindala ning see tingib ka rästikutekeskmise arvu langemist, kohtamissageduse vähenemist.[7] Levik Soomes Soomes on rästik üle kogu maa küllalt sage roomaja, kelle levila ulatub kuni 68 030`N. 1979. A. Leiti rästik Inaris, Riutala, on olemas andmeid selle roomaja esinemisest ka
d. IV rahvusvahelistumise etapp Hakkasid ilmuma esimesed looduskaitse ajakirjad. 1913 Bernis toimus I rahvusvaheline teaduskonverents. 1920 Asutati Eesti Loodusuurijate Seltsi juurde eraldi looduskaitsesektsioon. See oli esimene ühendus, mis seadis endale eesmärgiks loodusmälestusmärkide arvelevõtmise, uurimise ja hoidmise üle kogu Eesti. Alates 1924 Asutati Eestis uusi looduskaitsealasid (Kastre-Peravalla, Harilaid, Abruka jt). Iseseisvunud Eesti riigi jõukuse suurenedes sai looduskaitse valitsemis-ja haldussüsteemi osaks; looduskaitseks, jahipidamiseks ja metsa kasutamiseks loodi vastav reeglistik ning seda kontrollivad ametikohad. 1935 Võeti vastu esimene Eesti looduskaitseseadus, mis korraldas looduse kui terviku kaitset ka väljaspool kaitsealasid.
, (comp.)
2001. Eesti metsakaistealade võrgustik. Eesi metsakaisealade võrgustiku projekti lõpparuannet. Triip Grupp,
Tartu. 326 lk.
15. Viilma, K. (ed). 2004. Management of forest habitats in protected areas. Background paper for the LIFE-
Nature cooperation project "Exchange of experiences in habitat management among Baltic LIFE-Nature
projects". BEF, 52 p. (manuscript)
16. Vilbaste, G. 1940. Looduskaitse inspektori aruanne - Looduskaitse II: 278-285.
17. Vilberg, G. 1929. Kastre-Peravalla looduskaitse reservaadi taimkattest - Tartu Ülikooli Metsaosakonna
Toimetused 15: 1-28.
18. Örd, A. 1993. Eesti Metsainstituudi looduskaitse labor (sektor) 1970-1992. - Eesti Mets, 4, 21-26.
19. Eesti metsanduse arengukava aastani 2010. 2003. Keskkonnaministeerium. 31 p.
20. http://eelis.ic.envir.ee/avalik/el_fil/Kait
st_territ31122007.htm
21.
Raba kasvukohatüüp on levinud üle kogu vabariigi, moodustades riigimetsadest 3,3% ja kogu vabariigi metsamaast 1,7 %. 25. Metsakaitse olemus ja tähtsus. Ilmastiku ja ulukikahjustused. METSAKAITSE Metsakaitse all mõistame tegevust metsa või üksikpuude ohtude ja kahjustuste vältimiseks ning tõrjeks. Metsakaitse ülesanded ja põhimõtted pani juba rohkem kui 100 aasta eest kirja Kastre-Peravalla metsaülem Martin Maurach, kes kirjutab oma 1893. a. ilmunud raamatus "Praktiline metsaasjandus" järgmist: Metsakaitseks nimetame meie metsa kõikide hädaohtude eest kaitsmist, mis temale ja tema kosumisele kahjulikud on. Et metsa järeldusrikkalt ja hästi võiks kaitseda, piame esiteks selgeste tundma, kuidas ja kelle läbi temale kahju võib kasvada, teiseks: täielisi abinõuusi tundma, millega hädaohtu võimatuks teha ehk
Seltsi asutaja A. A. Hrebtov koostas ja saatis laiali üksikasjaliku looduskaitselise ringkirja esmase omataolise dokumendi Vene impeeriumis. 1920 Asutati Loodusuurijate Seltsi juurde eraldi looduskaitsekomisjon, mille esimene esimees oli prof F. Bucholtz. See oli esimene ühendus, mis seadis endale eesmärgiks loodusmälestusmärkide arvelevõtmise, uurimise ja hoidmise üle kogu Eesti. Alates 1924 asutati uusi looduskaitsealasid (Kastre-Peravalla, Harilaid, Abruka jt.). Iseseisvunud Eesti riigi jõukuse suurenedes sai looduskaitse valitsemis- ja haldussüsteemi osaks; looduskaitseks, jahipidamiseks ja metsa kasutamiseks loodi vastav reeglistik ning seda kontrollivad ametikohad. Hakkasid ilmuma loodushoiuga seotud teadmisi levitavad ajakirjad "Eesti Loodus", "Loodusvaatleja", "Loodus", "Eesti Looduskaitse", "Loodushoid ja Turism". 1935 Võeti vastu esimene Eesti looduskaitseseadus, mis korraldas looduse kui terviku kaitset ka
annaabi.ee 
