Paljud Parmenidese kaasaegsed autorid olid väljendanud inimese võimelisuste suhtes reserveeritud hoiakut. Oli levinud arusaam, et inimene võib küll õppida ja uusi kogemusi saada, kuid kas see kõik ka tõene on, seda pole inimene tegelikult teada võimalik. Surelik saab kõnelda vaid sellest, mis talle tõene näib; inimese osaks on vaid oletused, surematud jumalad on aga kõiketeadjad. Parmenides seevastu ei seosta tõde eranditult jumalatega ja inimesi eranditult pelkade oletustega. Ta seob oletused ja tõe hoopis erinevate käsitusvaldkondadega. Oletused puudutavad meeltega tabatavat. Tõde ja ilmsus ei ole tema käsituse kohaselt aga mitte eranditult jumalatele reserveeritud, vaid on ka inimestele täiesti ligipääsetavad, kuigi mitte meeltega tabatava vallas. Tõetunnetuse võimalikkuse loob alles too meeltele tabamatu sfäär, mida Parmenides oma luuletuse esimeses osas püüab lähemalt kirjeldada.
Teiselt poolt pakub filosoofia aga just tõelise aluse meeltega tajutavas maailmas orienteerumiseks. Nii nagu see, kes on koopast väljaskäinuna võimeline iga varju hindama kas tõelähedase või moonutavana selle alusel, milline on varju jättev asi ise, nii omab ka see, kes tunneb ideid, tõeliseid aluseid meeltega tajutavate asjade üle otsustamiseks toetudes teadmisele nende olemusest. Ja selline teadmine annab muidugi võrreldamatult tõesema ja püsivama orientatsiooni, kui asjade pelkade nähtumisvormide tundmine. 9
Teise liiki või kategooriasse paneb ta sellised nähtused, mis toimuvad ainult inimese enda peas ja seega ei ole need füüsilise maailmaga üldse seoses. Sellisesse kategooriasse kuuluvad näiteks kehast väljumised, surmalähedased kogemused, hüpnoosi ja nägemused. ,,Pole kahtlust, et inimesed selliseid asju kogevad," ütleb Carr. ,,Küsimus on ainult selles, et kuidas neid tõlgendada. Kas neile vastab mingisugune kõrgem reaalsus või on tegemist pelkade illusioonidega? Oleks ju väga lihtne ,,tituleerida näiteks kummitused tühipaljasteks nägemishallutsinatsioonideks, kuid ei saa salata, et sageli näeb neid mitu inimest korraga või edastavad nad mingit reaalse maailma kohta käivat informatsiooni ning see muudab nad millekski märksa keerulisemaks". Carr liigitab kolmandasse kategooriasse sellised nähtused, mis kulgevad inimese psüühikas, kuid samas on need seoses ka füüsilise maailmaga
Teise liiki või kategooriasse paneb ta sellised nähtused, mis toimuvad ainult inimese enda peas ja seega ei ole need füüsilise maailmaga üldse seoses. Sellisesse kategooriasse kuuluvad näiteks kehast väljumised, surmalähedased kogemused, hüpnoosi ja nägemused. ,,Pole kahtlust, et inimesed selliseid asju kogevad," ütleb Carr. ,,Küsimus on ainult selles, et kuidas neid tõlgendada. Kas neile vastab mingisugune kõrgem reaalsus või on tegemist pelkade illusioonidega? Oleks ju väga lihtne ,,tituleerida näiteks kummitused tühipaljasteks nägemishallutsinatsioonideks, kuid ei saa salata, et sageli näeb neid mitu inimest korraga või edastavad nad mingit reaalse maailma kohta käivat informatsiooni ning see muudab nad millekski märksa keerulisemaks". Carr liigitab kolmandasse kategooriasse sellised nähtused, mis kulgevad inimese psüühikas, kuid samas on need seoses ka füüsilise maailmaga
Teise liiki või kategooriasse paneb ta sellised nähtused, mis toimuvad ainult inimese enda peas ja seega ei ole need füüsilise maailmaga üldse seoses. Sellisesse kategooriasse kuuluvad näiteks kehast väljumised, surmalähedased kogemused, hüpnoosi ja nägemused. „Pole kahtlust, et inimesed selliseid asju kogevad,“ ütleb Carr. „Küsimus on ainult selles, et kuidas neid tõlgendada. Kas neile vastab mingisugune kõrgem reaalsus või on tegemist pelkade illusioonidega? Oleks ju väga lihtne „tituleerida näiteks kummitused tühipaljasteks nägemishallutsinatsioonideks, kuid ei saa salata, et sageli näeb neid mitu inimest korraga või edastavad nad mingit reaalse maailma kohta käivat informatsiooni ning see muudab nad millekski märksa keerulisemaks“. Carr liigitab kolmandasse kategooriasse sellised nähtused, mis kulgevad inimese psüühikas, kuid samas on need seoses ka füüsilise maailmaga
annaabi.ee 
