Kivilinnuseid suutsid püstitada vaid mõnevõrra jõukamad vasallid. Eesti linnuste ehituses ongi murrangupunktiks 11. sajandi 1.-2. veerand. Paljud linnused jäeti sellal maha või ehitati ümber. Paljudel juhtudel hüljati vana ja väiksem linnus ning rajati sellest mitte kuigi kaugele suurem ja võimsam. Selge on see, et Eesti muinasaja lõpu linnused olid väga erineva funktsiooniga. Osades linnustes on elatud ilmselt pidevalt, teised on olnud kasutusel vaid hädaohu korral (pelgupaiklinnused). Osa linnuseid on suuremad, osa väiksemad. Mõnede linnuste puhul on olnud ilmselt tegu piirkonna poliitilise keskustega (näiteks Otepää ja Viljandi), teised on jällegi kujutanud endast tõenäoliselt vaid ühe ülikuperekonna kantsi (näiteks Lõhavere). Enamike Eesti linnuste paks kultuurkiht osutab, et neis elati pidevalt. Neil leidub nii meeste kui ka naistega seotud esemeid, samuti mänguasju, mis viitab nö normaalsele elanikkonnale, mitte üksnes sõjaväelisele kaitsemeeskonnale
Rahvasuus tuntakse neid linnamägedena, Kalevipoja sängidena või maalinnadena. Tookord elati enamasti linnuse lähedal, sest vaenuväed võisid saabuda ootamatult. Rõuge linnus oli näiteks kuus korda maha põletatud. Noorem rauaaeg (9.-13. sajand) Morfoloogiliselt võib ka noorema rauaaja linnused jagada samasugustesse põhitüüpidesse, nagu keskmisel rauaajal: neemiklinnused (sh Kalevipojasängi tüüpi linnused), mägilinnused, ringvalllinnused, pelgupaiklinnused. Enamikus meie hilisrauaaja linnustes on olnud püsielanikkond, millest tunnistab tüse ja leiurikas kultuurkiht. Arvestades linnuste suurust, kaitseliini ulatust ja kultuurkihi iseloomu pidi selliste linnuste elanikkond olema küllalt suur. Omal ajal oli hoonete arv aga kindlasti suurem, sest küllaltki arvestatav osa linnuse õuest kujundati keskajal ümber kalmistuks. Tuhatkond inimest Varbolas elamas ei tohiks mingil juhul liialdus olla, pigem vastupidi
enamasti maalinnadeks (Valjala,Varbola). Mujal kasutati ära linnuse asukoha looduslikud eeldused. Maalinnade vallid enamasti paest, harvem liivast-kruusast. Vallil puust kaitseehitsed. Kasutati ka pinnasega täidetud putitarindeid. Linnusel 1-3 väravakäiku. Elatavad linnused leiumaterjal näitab, et osades linnustes on pidevalt elatud. Eelkõige elasid linnuses eliiti kuuluvad perekonnad ja nende kaaskond. Linnustes asusid eluhooned ja kaevud. MUINASAEG Pelgupaiklinnused püsiva elamise jäljed puuduvad, ilmselt kasutati pelgupaikdena ohu korral. Pelgupaikadena kasutati ka raskesti ligipääsetavaid looduslikke kohti: soo- ja järvesaari, koopaid, kaugeid paiku metsas (Helmu ja Aruküla koopad; Kuimetsa karstikoopad). Poolikud linnused kõiki linnuseid ilmselt ei jõutudki valmis ehitada. Lõhavere (Leole) linnuse puhul on tegemsit ainsa muinaslinnusega, mis on seostatav konkreetse ajaloolise isikuga, Hendriku kroonikas käsitletud vanem Lembituga.
mõnevõrra jõukamad vasallid. Eesti linnuste ehituses ongi murrangupunktiks 11. sajandi 1.-2. veerand. Paljud linnused jäeti sellal maha või ehitati ümber. Paljudel juhtudel hüljati vana ja väiksem linnus ning rajati sellest mitte kuigi kaugele suurem ja võimsam. Selge on see, et Eesti muinasaja lõpu linnused olid väga erineva funktsiooniga. Osades linnustes on elatud ilmselt pidevalt, teised on olnud kasutusel vaid hädaohu korral (pelgupaiklinnused). Osa linnuseid on suuremad, osa väiksemad. Mõnede linnuste puhul on olnud ilmselt tegu piirkonna poliitilise keskustega (näiteks Otepää ja Viljandi), teised on jällegi kujutanud endast tõenäoliselt vaid ühe ülikuperekonna kantsi (näiteks Lõhavere). Enamike Eesti linnuste paks kultuurkiht osutab, et neis elati pidevalt. Neil leidub nii meeste kui ka naistega seotud esemeid, samuti mänguasju, mis viitab nö
pooled rajatigi alles sel perioodil. 12. sajandil kerkivad siin-seal väga suured ja tugevasti kindlustatud linnused, mille müüride vahele mahtus elama terve väike küla. Muutused linnuste ehituses kajastavad ilmselt ümberkorraldusi ühiskonnas. Selge on see, et Eesti muinasaja lõpu linnused olid väga erineva funktsiooniga. Osades linnustes on elatud ilmselt pidevalt, teised on olnud kasutusel vaid hädaohu korral (pelgupaiklinnused). 11-12 saj. tekkisid võimsad linnused. Neid ehitati mullast ja puust, 4 osalt ka kivimüüri peale puust varjendid. Eestlaste linnuseid oli raske vallutada. Tolle aegne linn tähendas linnust või kindlust. Nt. Saaremaa ja Läänemaa maalinnad; mägilinnused Otepääl ja Lõhaveres. Suurim maalinn asub Harjumaal Varbola jaanilinn.
annaabi.ee 
