· Eutrofeerumine · Soolsuse mõju: o liikide arv väheneb soolsuse vähenemisega;mageveeliikide arvu suurenemine soolsuse vähenemisega ei suuda kompenseerida mereliikide arvu vähenemist o isendite mõõtmed vähenevad soolsuse vähenemisega (söödav rannakarp, söödav südakarp, kilu, lest, meririst) Aineringe iseärasused · Läänemere produktsioonisüsteem koosneb kahest trofogeensest "kihist": fütoplankton pelagiaalis ja fütobentos litoraalis · Toiteained sisenevad produktsioonisüsteemi kolmest allikast: o looduslik sissevool maismaalt o reovee sissevool o süvavee "upvelling" · Detriidil põhinevate toiduahelate suur osakaal Terminoloogia Bentos ( kreeka k. benthos "sügavus") ehk põhjaelustik veekogu põhjal ja põhjasetteis elavate organismide kogum. Jagatakse tavaliselt kaheks suureks rühmaks, fütobentoseks ja zoobentoseks
Elupaikadelt jõgede ja järvede vahepealsed.Piklikus on kõige järvelisem paisueelne osa, ümarad on peaaegu täiesti järve moodi. Põhjaveed- maa all puudub vagus, temperatuur ühtlane, hapnikku vähe. HÜDROBIOLOOGIDE TÖÖMEETODID JA VAHENDID a)kvalitatiivsed (vanuseline ja liigiline koosseis) b)kvantitatiivsed (arvukuse, biomassi või energiahulga hindamine kindlalt pindalalt või ruumalast) Kohtamus: kui paljudes proovides esineb (% kõigi proovide arvust). Batomeeter- tööriist pelagiaalis vee ja planktoni kogumiseks. Planktonvõrk. Traal Bentaalis- põhjaammutid, põhjaloomade kahv, sõel ja purgid. Hüdrobioloogia ajaloost: Teaduse tähenduses alles 19. saj lõpust. Põhjused: *kalade ja vaalade tööndusliku varude vähenemine põhjapoolkeral *veekogude reostumine (solk kallati linnades otse jõkke) 1872- Napoli merebioloogiajaam 1876- Newport merebioloogiajaam USA-s 1890- Järvedele Plönis (Saksamaa) Eesti hüdrobioloogia rajajad: Max von zur Mühlen (1850-1918)
kambriteks jaotunud koonuse kuju. Üks tavalisematest peajalgsetest on harilik seepia (Sepia officinalis). Seepiateks nimetatakse ka perekondi Rossia ja Sepiola. Kõik need kuuluvad rühma Sepioida. Tema lähisugulased on ka näiteks laevukesed (Nautilus) ja paberlaevukesed (Argonauta). Seepia ehk tindikala (Sepia officinalis) on loomade perekond limuste hõimkonna peajalgsete klassi kümnehaarmeliste seltsist. Nende perekonda kuulub umbes 90 liiki. Seepiad elavad väga soolaste merede pelagiaalis. Seepia elutseb madalates merevetes. Ta eelistab liivase põhjaga piirkondi. Päeval lesib merepõhjas kivide vahel peidus. Tema värvus maskeerib teda suurepäraselt. Öösel ujub välja jahti pidama. Ta püüab seepia kalu ja vähilaadseid. Tänu arenenud silmadele on ta võimeline hästi enda ümbrust nägema. Näeb ka endast tahapoole. Seepia liigub pikkamööda edasi keha külgedel paiknevate uimede abil, mis lainetades teda edasi viivad. Kombitsad on ujumise ajal ettepoole suunatud
Need 2 rühma on ränivetikate ja viburvetikate esimesed tarbijad. Üle 2000 mikromeetrised isendid kuuluvad makrozooplanktoni hulka (kalamari, kalalarvid ja ka sültjad organismid - meduusid, salbid ehk meretünnikud). Järvedes suurimateks organismideks, kes planktonisse kuuluvad on surusääse vastsed (larvid). Lisaks kuulub planktonisse ka detriit ehk surnud füto- ja zooplanktoni kehad, kõrgtaimestiku osad. Kõige suurem zooplankton on toiduks pelagiaalis (ehk avavesi) elutsevatele kaladele, eriti noorjärkudele. Mikroobne lehter ehk mikroobne ling on bakteritest ja viirustest läbiminev produktsiooni vool. Fütoplanktoni toiteväärtus on suhteliselt madal, eriti ränivetikatel (suurem osa liiv), aga on siiski võimeline ära toitma zooplanktonit, kuna on kiire paljunemisega. Maismaataimedel on biomass aga püsivalt kõrge, biomassi ja produktiooni suhe on alati väiksem kui 1, kuna puitunud ehk surnud osa on nii palju.
Keskosas: hulkharjas- ussid, limused. 93. Ponto-Kaspia bassein, on samuti olnud vaheldumisi mageda ja riimveega, aga Läänemerest kauem. Siin on kujunenud oma endeemiline riimveefauna, mis tuleb hästi toime ka magevees (palju limuseid, vähe- ja hulkharjasusse, kõrgemaid vähke jne.). Praegu on Must meri stagneerunud; tema pelagiaali sügavam osa (>150 m) ja pseudoabüssaal on pidevalt hapnikuta, divesiniksulfiidist mürgitatud. Pelagiaalis ja sublitoraalis elab palju Vahemerest hiljuti sisse tulnud mereloomi. Endeemiline riimveefauna, nn. ponto-kaspia kompleks, on säilinud Musta merre suubuvate suurte jõgede suudmetes, riimveelistes lahtedes (limaanides), ja ka Kaspia meres, mis on nõrgemalt soolane ja vähem stagneerunud. 94. Laevade põhja küljes või ballastis on inimene tahtmatult vedanud loomi ühest merest või jõesuust teise. Veehoidlate ja laevatatavate kanalite ehitamine suurtel jõgedel laseb
moodustavad soolarohi, rand-soodahein rand-ogamalts, hall soolmalts, valge kastehein ja kollakas kastehein ning liiv-merisinep. Paljudes madalates lahtedes ulatuvad hüdrolitoraali ka roostikud. Sublitoraal ulatub paguvee alampiirist põhjataimestiku alampiirini. Pehmel põhjal kasvavad peamiselt kare mändvetikas, pikk merihein, keerd-heinmuda, kamm- penikeel ja agarik, kõval põhjal on valdavad põisadru, agariku kinnituv vorm ning pruun- ja punavetikad. Pelagiaalis ehk veekehas kasvav taimestik (fütoplankton) areneb Läänemeres ainult ülemistes veekihtides, kus on piisavalt valgust – mere avaosas kuni 50 m sügavuseni, lahtedes kuni 20 m sügavuseni. Fütoplanktoni liigiline koosseis ja arvukus muutuvad aastaajast sõltuvalt tugevasti. Liigi- ja isendivaeseim on see talvel, mil valdavad ränivetikad, kõige rikkalikum aga kevadel, eriti lahtedes, kuhu suured jõed kannavad biogeenseid aineid
annaabi.ee 
