Aga paljud inimesed unustavad sellest. Näidega võib võtta filmi ,,Ristimine peateega", millest ma kirjutan arvustust. Filmis kõik on sassis nagu lõngakera. Kui vaadata seda võib märgata ka see, et see film nagu paljud teised filmid on tehtud elust ja kõikest mis võib toimuda. Paljudel inimestel toimub elus väga palju huvitavat asju...Keegi näeb neid, aga keegi mitte. Kuidas raha võib muuta inimest? Vaatame seda peategelaste peal. Raha muudab inimest. Nii oli ka peategelastega. Noorel paaril olid head suhted oma vahel, nad tahaksid abielluda... Aga nagu me teame elu on täis üllatusi ja need üllatused väga sageli vahetavad inimest: nende iseloomu, käitumist, elustiili, rääkimis stiili, muidugi ka vaade maailmale. Seda võib näha ka ,, Ristimise peateega" tegelastes. Kuidas muutub Roland? Ja Mida ta tunneb? Kui Rolandile pakkutati müüa oma neiut ühe miljardi eest, nagu tava inimene ta mõtles, et see miljard on väga suur rahasumma
sajandi keskel tõusis tõsise ooperi kõrval esile laulumäng ja koomiline ooper – opera buffa. Opera buffa eelistas igapäevasemaid ühiskondlike teemasid ja tõi vaataja otse selle keskele. Retsiatiivid – aariale eelnev kõnelaul asendati kõnedialoogidega. Lihtsate aariate meloodiad vältisid 17. sajandi baroki toredust. Koomilise ooperi tegelaskujud olid lihtsad madalast seisusest inimesed. Nende käitumiste ja armastusstseenide lihtsus vastandusid teravalt ja selgelt ooperi peategelastega. Selline ülesehitus rõhutas peakonflikti ülevust - hea ja halb, tark ja rumal. Sageli etendati naljakaid ja põhioopereid parodeerivaid stseene - intermeediume tõsise ooperi vaatuste vaheaegadel. Parodeerivad näitlejad olid pärit Itaalia linnateatri maskikomöödiatest – commedia dell` arte. Intermeedium ja commedia dell` arte olid hilisema klassikalise koomilise ooperi eelkäijad. 1.1. Saksakeelse ooperi sünd ja selle seosed Tallinnaga
ajaliselt ja ruumiliselt sobivasse konteksti, kuid raamatus on ka mitmeid teisi läbivaid motiive, millest kõige läbikumavateks võiks siiski pidada uuestisünni, metamorfoosi ja loomalikele iniminstinktidele järele andmise temaatikaid. Üsna sügavalt käsitletakse ka sugudevahelisi (sageli puhtalt füüsilisi) suhteid, kuid seda pigem läbi erinevate tabavate metafooride, mis jätab jällegi hulgaliselt ruumi lugeja enda tõlgendustele. Novellide peategelastega juhtub hulgaliselt uskumatuid ja kohati isegi absurdsetena mõjuvaid juhtumisi. Enamus lugusid mõjuksid hästi asetatuna unenägude konteksti, kuid raamatus on sellistest ulmelistest juhtumistest saanud ebatõenäoline reaalsus. Meeste– ja naistevahelisi suhteid on raamatus käsitletud üpris mahukalt ja seda juba kohe raamatu alguses looga “Kui Herman õitseb”, mille seksuaalne käsitlus tundub esmapilgul oma vulgaarsuses ja äkilises keelekasutuses üpris ehmatav
13 „Vihakobarad“ räägib loo perekond Joadidest, kes pärast oma farmi kaotamist majanduskriisi ajal lahkuvad kodukohast Kalifornia poole, kus on lubatud tööd. Film näitab nende vaevarikast reisi läände koos probleemide ja kaotustega, millega neil silmitsi tuleb seista. Suur Depressioon oli inimestel 40-ndate alguses väga eredalt meeles ning paljudel, kes Steinbecki raamatut lugesid või Fordi filmi nägid, tekkis äratundmishetki ja said end peategelastega samastada. Majanduskriis oli jätnud paljudele suure armi, eriti valgele keskklassile. Mustadel ja teistel vähemuste esindajatele see nii suur tagasilöök polnud, kuna nad olid kogu aeg võrdlemisi kehvalt elanud. Kõige raskem oli siiski olnud Kesk-Lääne farmeritele. 14 Just viimast gruppi kujutab oma filmis ka John Ford. Ajakirjale „Time“ kirjutatud arvustuses võtab toimetaja Whittaker Chambers filmi kokku väga tabavalt: See on võimas inimlik lugu farmeritest, kes kaotasid
räägib olevikust, siis jälle minevikust. Lugu jutustatakse kahe inimese vaateväljast. Kord räägib endast Zara, teine kord Aliide. Raamat on jagatud peatükkidesse. Iga peatükk räägib mingist sündmusest. Peatükid on lühikesed ning loogilised. ,,Puhastuse" ülesehitus võib paljude jaoks keeruline näida. Teosel ei ole kronoloogilist järjekorda ning see muudab raamatu lugemise keerulisemaks. Raamatu lõppedes saab aga kogu teose sisu selgeks, sest siis selgub, mis peategelastega lõpuks juhtub ja miks vahepeal nii palju ajas tagasi mindi. Autori keel ja stiil Oksaneni keel on rikas ja detailiderohke, ta ei pelga kirjutada ka kõige ebameeldivamatest ja inetumatest asjadest. Ta kirjutab lihtsalt, kuid arusaadavalt. Tema raamatuid on kerge lugeda, sest need ei sisalda raskeid võõrsõnu või keerulisi lauseid. Tegelaskujusid on hästi kirjeldatud ning seetõttu on kerge nende välimust ette kujutada.
annaabi.ee 
