otsusel peaga. Ta püüdis ennast ka kohtu otsusest vabaks osta aga see ei õnnestunud. Hukkamine viidi läbi Harju väravate vahel, kus praegu asub kohvik Metropol. Uexküllide suguvõsa sai oma nime Läti küla Ixkilli järgi, kuhu 13. sajandil Uexküllide esiisa, vasall Johannes I von Bardewis kindluslinnuse ehitas. Sajandite vältel on Uexküllidele kuulunud kümneid mõisaid üle kogu Eesti. 18. sajandil kuulus Läänemaal ainuüksi Eesti rüütelkonna peamehele, tsiviilkuberner Berend Johann von Uexküllile, keda kutsuti Läänemaa kuningaks, 38 mõisat. Esimese Eesti Vabariigi ajal natsionaliseeriti mõisad maareformi käigus ja riik maksis Uexküllidele kompensatsiooni. Praeguse teadaoleva järeltulija Andreas von Uexkülli vanemad elavad Rootsis. Tema isa Nicholas von Uexküll töötab günekoloogina, ema Marianne von Uexküll ämmaemandana. Andreas von Uexküll töötab Eestis Rootsi
Üha rohkem mõisnikke pidid võlgu tegema. Nende katteks tuli rohkem toota ning sellega tõsteti talupoegade koormisi. Reformide taotlused. Kujunesid mõisnike rühmitused, kes otsisid kriisist väljapääsu. Talurahva õigusetu olukord Baltikumis kiskus alla Vene riigi mainet Euroopas. Suure töö Baltikumi agraarolude tutvustamisel tegid rahvasõbralikud haritlased. 1801. aastal võimule tulnud keister Aleksander I oli valmis Baltikumi olusid muutma. Keiser andis Eestimaa rüütelkonna peamehele mõista, et laenu saamine sõltub nendest sammudest, mis rüütelkond talurahva kaitseks astub. 1802. ja 1804. aasta talurahvaseadused. 1802. a võeti Eestimaa maapäeval vastu Bergi väljapakutud talurahvaregulatiiv. Seaduse olulisemaks sätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine. Liivimaal võeti samalaadne seadus vastu 1804. aastal. Seal nähti ette ka teokoormiste normeerimine. Selleks tuli talumaad korralikult üle mõõta, hinnaga nende saagikust ning selle järgi
Garlieb Merkel kirjeldas Liivimaa talupoegade majanduslikku ja õiguslikku seisundit 1796 Saksamaal ilmunud raamatus "Lätlased, eriti Liivimaal filosoofilise sajandi lõpul", mille otsekohene ja avameelne käsitlus avaldas Euroopa lugejale sügavat mõju. Samasuguse teravusega kritiseeris Eestimaa pärisorjust Petri raamatus " Eestimaa ja eestlased". 1801 võimule tulnud keiser Aleksander I oli valmis Baltikumi sotsiaalmajanduslikke olusid muutma. Aleksander I andis Eestima rüütlekonna peamehele Bergile mõista, et laenu saamine sõltub nendest sammudest, mid rüütelkond talurahva kaitseks astub. TALURAHVA OMAVALITSUS Kuni 19 sajandini etendas talurahva igapäevaelu korraldamisel keskset osa mõis. 19 saj alguses hakkas mõisa kõrvale kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus vallakogukond. Loodi ka vallakohtud, mis lahendasid tp omavahelisi riiu-varanõudeasju, nõudsid sisse mõisakoormisi ning karistasid väiksemate ülesastumist eest. 1820 hakati
sundimiseks. Hiljem eramõisaks muudetud Kõpu mõis tagastati riigile 1698. aastal suure reduktsiooni käigus. Suure osa riigile kuulunud Suure-Kõpu mõisast kinkis keiser Paul I 19. detsembril 1800 admiral Usakovi lesele Ekaterina Usakovale (neiupõlvenimega Grünberg). 17. jaanuaril 1804 müüs sama proua 120 000 rubla eest selle Weimari salanõunikule Paul Ludvig von Oettingenile. Viimane pantis Suure-Kõpu mõisa 8. septembril 1805 132 033 rubla eest 10 aastaks maakonna peamehele Bernhard-Heinrich von Strykile, kellele mõis 27. oktoobril 1820 ka päriseks kirjutati. 1819. aastal kaotati Liivimaal pärisorjus. Tegelikku vabadust see talupojale veel ei andnud, küll oli aga see esimene samm selle suunas. Pärisorjus asendus teoorjusega. Kuigi talupoeg oli vaba, puudus tal isikuvabadus. Bernhardi ja tema laste vahel 20. aprillil 1822 sõlmitud pärandusakti järgi sai mõisa endale poeg (maakohtunik) Aleksander-Georg-Gottlie von Stryk (14.XII 1787 - 14. X
Narva puuduseks oli aga see, et ta oli oma suure ülesande jaoks liiga väike ja kitsas, sõjavägi ei tahtnud kaitseehitiste vahele ära mahtuda. 1659.a suur tulekahju lahendas selle probleemi ning Narvast kujunes Rootsi aja lõpuks tõeline Põhjamaade barokkpärl. Saaremaa liideti Rootsiga 1645.a Brömsebrö rahuga. Sarnaselt Rootsi valduses oleva Põhja- Eestiga oli siin kõrgeimaks kohtuastmeks ülemmaakohus, edasikaebused tuli esitada kas rüütelkonna peamehele või Taani kuningale.Kui Saaremaa läks 1645 Rootsile, kinnitas kuningas kõik senised Saaremaa rüütelkonna privileegid. Ehkki Eestimaa rüütelkond oli liitunud Rootsi kuningriigiga vabatahtlikult, ei tehtud ka siin selles punktis Eestimaa aadlikele mingisugust erandit. Ainult neil riigi alamatel, kes elasid Rootsis ja Soomes, oli sõnaõigus riigiasjades ning ülejäänud võrdsustati välismaalastega. Rootsi suurriigi stabiliseerumiseks tuli kindlustada Eesti piirid sh muude riikide omad
annaabi.ee 
