Kultuurrohumaa Koostasid: Jargo Pütsep Gelvin Palk Andreas Mänd Kultuurrohumaa Kultuurrohumaad on need rohumaad, mis on pealtparandamise või uuskülvi teel väärtusliku heintaimiku omandanud ja annab rohkelt väärtuslikku loomasööta. Niisugune rohumaa püsib kasutamiskõlblikuna paarkümmend aastat, kuid nad vajavad hooldust ja väetamist. Kultuurrohumaad jaotatakse seal toimuva tegevuse järgi. a)kultuurniidud (sealt tehakse heina) Tänapäeval külvab inimene niitudele just neid taimi, mis sobivad loomade söötmiseks kõige paremini. b)kultuurkarjamaad (seal karjatatakse loomi)
Toortuhk – Asub peamiselt sõklades ja kestades. Selles on palju fosforühendeid. 4 Kiud – Koondunud sõkladesse ja rakuseintesse. Sõkladega kaetud terad on kiurikkamad kui suure või paljasteralised. 8. ROHUMAAD JA ROHUMAAVILJELUS Rohumaid tuleb uuendada kui karjamaad on hõredad ja väikese saagiga, umbrohu osakaal ületab saagis 30%, esinevad talvekahjustused või ebatasasused. Rohumaid saab uuendada pealtparandamise ehk renoveerimise ja uuskülvi teel. Pealtparandamine – Loodusliku või külvatud rohukamara ümberkujundamine soovitud kasutusotstarbega ja kõrgema saagiga rohukamaraks. Rohumaal säilitatakse vana rohukamar. Rohumaa uuskülv – Vana rohukamar hävitatakse ennem uue rohumaa rajamist. Võidakse kasvatada ka vahekultuurina teravilja 1-2 aastat (nt. nisu, oder või kaer). Selleks, et rohumaal kulutusi kokku hoida tuleks vähem külvata.
PKÜ – Pärandkoosluste kaitse ühing ELF – Eestimaa looduse fond Millal alustati niitude taimkatte uurimist Eestis ning millal ja miks hakati tähelepanu pöörama rohumaade kaitsele? Geobotaaniline uurimine algas 19. sajandi II poolel. Enne II maailmasõda ilmus palju rohumaaviljeluse käsiraamatuid, uuriti rohumaade saagikuse suurendamise võimalusi, niitude kultuuristamist. Niitude kaitsega ei tegeletud. 1950ndatel uuriti niitude saagikuse tõstmist pealtparandamise abil. 1960ndatest tegeletakse poollooduslike rohumaade kaitsega: Pork, Krall, Kull jt. Rohumaade kasvukohatüübid 1. Arurohumaad paiknevad kuivadel või niisketel mineraalmuldadel. 2. Soostunud rohumaad paiknevad pidevalt niisketel toorhuumuslikel või turbahorisondiga (30 cm) muldadel. Tüübid: liigirikkad, liigivaesed ja allikalised. 3. Soorohumaade turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt märjad. Tüübid: liigirikkad, liigivaesed, allika-, siirdesoo ja õõtsiksoorohumaad.
kasutusotstarbega ja kõrgema saagiga rohukamaraks. Pealtparandus tuleb kõne alla aladel, kus haljasmassist, kontrollitud käärimistingimustes. Silo valmistamise on kõige tähtsamet sileertiav mass kääriks niiskustingimused ei vaja põhjalikku reguleerimist ja rohukamarad sisaldavad küllaldaselt kultuurilike ja piimhappeliselt, mis surub maharoiskumist ja lagunemisprotsessid ning rohi konserveerib. Käärimisprotsessdie ei ole umbrohtunud luht-kastevarre või võilillega. Pealtparandamise tähtsamateks võteteks on võsa suunamiseks on kolm põhilist moodust: soodustatakse piimahappe käärimist, lisatakse konserveerivad ained või laastamine, kivide koristamine, tasakaalustatul väetamine ja heinaseemnete kamarasse külv. Väetamine rohi närvutatakse. Hein on kuivatatud rohusööt, et hein säiliks peab ta kuivaine sisaladus olema 83 %
tähelepanu pöörama rohumaade kaitsele? Esimesi teateid niitudest leiab A.W.Hupeli (1777), J.B.Fischeri (1753), A. Huecki (1845) jt. teostest Geobotaaniline uurimine algas 19. sajandi II poolel. Enne II maailmasõda ilmus rohkesti rohumaaviljeluse käsiraamatuid, uuriti rohumaade saagikuse suurendamise võimalusi, niitude kultuuristamist jms. Niitude kaitsega ei tegeletud. 1950ndatel uuriti niitude saagikuse tõstmist pealtparandamise (heinaseemne juurdekülv, väetamine) abil. 1960ndatest tegeletakse poollooduslike rohumaade kaitsega. 2 Poollooduslike rohumaade aktiivne kaitse riiklikul tasandil on suhteliselt uus, Eesti iseseisvumisega kaasnev nähtus, isegi kui üksikuid niite arvati kaitsealade hulka juba varem. Esimesed niitude hoolduslepingud talunikega sõlmiti Matsalu looduskaitsealal 1994. a. Alates 2001. a
külvikute olemasolul võiks külvata veidi hiljem - oluline on, et seeme ei jääks kuiva kätte. Vajadusel äestada ja rullida. Kui kamaras on sammal või palju kulu tuleb enne äestada. Tasakaalustatud väetamine. P ja K väetiste kasutamine soodustab liblikõieliste tulekut kamarasse, N kasutamine soodustab kõrreliste levikut, normid - v.t. karjamaade, niitude väetamine, vähendab sambla esinemist Regulaarne kasutamine - v.t. niitude, karjamaade kasutamine Pealtparandamise tulemused hakkavad ilmnema paari aasta pärast. Rajamine uudismaadele (vana kamara hävitamisega) Kuivendamine - põhjaveetase peaks olema sügavamal kui 80 cm(võim. saada häid saake). Võsa hävitamine, kivide koristamine - koos kuivendustöödega. Mullaharimine - sügisel (suvel), künd korralik künd kamar korralikult ümber pöörata, ebatasane künd on vaja juba sügisel tasandada, sügavus min. mullad huumushorisondi sügavuselt või 2-3 cm sügavamalt)
annaabi.ee 
