grammi kuni sinivaalani, kes ulatub üle 30 meetri ja 150 tonnini. Katteelundkond Imetajate katteelundkond võtab vastu välisärritusi ja kaitseb organismi väliskeskkonna negatiivse mõjude eest. Nahk koosneb imetajatel, nagu ka selgroogsetel kahest kihis, välimisest marrasnahast ja sisemisest ehk pärisnahast. Nahk on kaetud karvadega. Karvad sisaldavad pigmenti, mis määravad ära välise värvuse. Pikemad ja tugevamad pealiskarvad kaitsevad nahka ja pehmemaid aluskarvu ehk villkarvu mis kaitsevad külma ja sooja eest. Nahas on palju näärmeid: higinääre, rasunääre, mille eritis hoiab karvad märgumatutena ning naha elastnsena. Paljudel liikidel on rasunäärmetest kujunenud ka erilised lõhna- või haisunäärmed. Higinäärmetest on tekkinud ka piimanääre. Imetajate nahk on paks ja elastne, selle alumise kihi alla koguneb rasv. Katteelundkonna hulka lisaks karvadele loetakse ka varvaste kaitseks kujunenud
Pruunkaru 1 2 Üldandmed Ld keelne nimetus Ursus arctos Suurim Eestis elav kiskjaline Kehapikkus 160...250 cm Kaal: 150250 (~ 400) kg Eluiga: 3035 (47) aastat 3 Välimus Massiivse kehaehitusega. Saba on lühike ja karvade sisse peitunud. Eriomane tunnus on lihaskühm õlgade kohal. 4 Karvastik Hele kuni tumepruuni karvaga. Tihe aluskarv, pikad pealiskarvad Karvastik muutub aastaaegadega Talvekarv on tihe ja torkiv. 5 Elupaik ja viis Eelistab rabadega. metsamassiive. Aktiivsed videvikus ja pimedas. Üksikeluviisiga Talv möödub taliuinakus. 6 Toitumine Segatoidulised Valdav osa toidust taimed ja raiped. Mitmesugused marjad Erinevad putukad Mesi koos kärgedega 7 Sigimine Jooksuaeg aprillist juunini. Tiinus 7...9 kuud
küülikud on tuhkrute looduslikuks toiduks. Nii nagu peaaegu kõikidele kiskjalistest imetajatele, on ka tuhkrutele omane arenenud intellekt, tähelepanuvõime, kavalus ja suur õppimisvõime. Selle tõttu on iseloomude individuaalsus väga rikkalik: võimatu on leida kahte ühesuguse käitumise ja temperamendiga tuhkrut. Karvaajamine, lõhn ja paljunemine Tuhkrute karusnahk koosneb kahte tüüpi karvadest: pealiskarvadest (okaskarvad) ja aluskarvadest (villakarvad). Pealiskarvad kujutavad endast pikki ja tugevaid karvu, mis katavad aluskarvu ja hoiavad karvkatet koos. Need moodustavad tuhkru kasuka üldisest massist ligikaudu 9%. Aluskarvad koosnevad peenikestest, lühikestest ja pehmetest karvadest, mis kaitsevad looma külma eest, seepärast on see talvel tihedam kui suvel. Aluskarvad moodustavad karvastikust ligikaudu 91%. Karvaajamine on tuhkrutel hooajaline ja toimub kaks korda aastas: veebruaris-märtsis ja oktoobris-novembris
Metskits on Eestis arvukalt esinev sõraline .Nii kehaehituse kui ka liikumise ilu poolest graatsilisemaks loomaks. Metskitse keha on sihvakas, jalad peened ja pikad, kael üsna pikk ja sale. Pea kolmnurkse kujuga. Täiskasvanud isendite tüve pikkus on 125 sm, õlakõrgus 75...90 sm , kehakaal 24... 38 kg. Saba on 2...3 sm pikkune ning pole märgatav. Kõrvad on suhtelised suured ja laiad, pikkus kuni 15cm. Isaloomad kannavad sarvi suurema osa aastas. Talvekarvastik on, hallikaspruuni tooniga. Pealiskarvad 5...6cm pikad, jämedad ja murduvad kergesti, sest nad on õhuga täidetud. Õõneskarv aitab säilitada kehasoojust. Peas domineerib halle värvu. Tallede karvkate on esimestel elukuudel kollakaspunane rohkete valgete täppide ja laikudega. Sügisene karvavahetus algab septembris ja lõpeb detsembris kevadine toimub peamiselt mai-juunikuu jooksul. Sarvede mahaajamine algab tavaliselt oktoobris ja kestab novembri-detsembrini. Järgmiseks aastaks kasvavad 2-harulised sarved
Veel toodetakse kasmiirvilla Iraanis, Türgis ja Afganistaanis, Euroopas toodetakse seda ka, kuid vähe (Prantsusmaal, Hispaanias, Itaalias ja Sotimaal). Kasmiirkitselt kammitakse eriti peent (peenemat kui meriinovill) ja kallist villa, mida kutsutakse ka kiudude kuningaks. Kasmiirlõng on väga pehme, kerge ja soe. Villal on hea soojuspidavus ning see imab hästi niiskust. Selleks et saada parimat kiudu, kammitakse kitselt aluskarva. Sellest eemaldatakse hiljem sisse jäänud pealiskarvad. Kammimine tehakse kevadel, kui loomad oma talvekarva vahetavad. Ühelt kitselt saab vaid 500 grammi villa, seega on vill ise väga kallis. Kammlõnga kasutatakse käsitöölõngana, dzemperite, mütside, kinnast, sokkide ja käsitsi kootud sallied valmistamiseks; kraaslõngast toodetakse kostüümi- ja mantliriiet peamiselt naiste rõivaste valmistamiseks
On tugev, hästi sirgestuv, ei elektriseeru ning on hea puhastada. Kasutatakse lambavillaga segatult, sest juba 15-25% mohäärvilla lisamine annab tootele mohäärile omase loomuse. 1.1.5 kašmiirvill Kašmiirkitselt kammitakse eriti peent ja kallist villa, mida kutsutakse ka kiudude kuningaks. Kašmiirlõng on väga pehme, kerge ja soe. Imab väga hästi niiskust ja sobib seega Selleks et saada parimat kiudu, kammtakse kitselt aluskarva. Sellest eemaldatakse hiljem sisse jäänud pealiskarvad. Kammimine tehakse kevadel, kui loomad oma talvekarva vahetavad. Kuna ühelt kitselt saab ainult väga vähe villa (kuni 500 grammi), siis on see väga kallis. 1.1.6 Meriinovill Meriinovilla saadakse meriino lambalt. Meriino tõug on eriline kvaliteetvillaga lambatõug. Meriino tõugu lambalt saadud villakiud on peen ja eriti pehme. Samuti on meriinovill väga elastne ja masinpestav, vormihoidev ega vildistu pesemisel. Meriinovilla kasutatakse
Täiskasvanud rebase kehapikkus on 50-90 cm, kaal 4-10 kg Üksikjälg: 5-7 cm pikk; 3-4 (5) cm lai, jäljerida sirge www.jahindusinfo.ee Kährikkoer on väikese tüseda keha ja lühikeste jalgadega loom, kelle päriskodu on Ida- ja Kaug-Aasias. Kähriku seljakarv on kollakat ja pruuni kuni mustjaspruuni värvi, kõhupool on kollakaspruun. Karvastik on väga tihe, pealiskarvad pikad ja karedad. Eestisse toodi kährikkoer 1950. aastal jahifauna täiendamiseks: 86 isendit lasti lahti kolmes erinevas kohas (Pikknurme, Põlula ja Lihula metskonnad) millele järgnes kährikute kiire levik üle terve Eesti (üksikuid isendeid tabati meie aladelt juba varem Venemaa Euroopa osas oli kährik 1930te lõpus juba tavaline). Kährikkoer eelistab elupaigana niiskeid alasid: veekogude lähedust, roostikke, puisniite, võsastunud heinamaid, sood, leht-ja segametsasid
Metsad ja pargid, niidud ja põllud, vees. · Osa looduses- on toiduks, sulgi kasutatakse ehetena, kogutakse mune, peavad lemmikloomadena, hävitavad kahjurputukaid. 22.teab imetajate ehitust, eluviisi ja elupaika ning osa looduses · Ehitus- suurus on kindlapiiriline, keha koosneb paljudest organitest. Enamike imetajate keha katab tihe karvastik, mis kaitseb neid vigastuste ja kliima eest. Kõik karvad ei ole õhesugused: pikemad ja karmimad on pealiskarvad, nende alla jäävad lühemad ja peenemad villkarvad. Neil on suurpeaaju, mistõttu on nende kolju ümaram ja suhteliselt suurem kui teistel roomajatel. Jalad asuvad otse keha all. Vereringe on suletu, püsisoojased. Silmad ja nina paiknevad lähestikku kolju eesmisel küljel. · Eluviis- ebasoodsa talveune elavad üle jäädes talveunne või kogudes toiduvarusid. Elavad peamiselt maismaal.
aastavanuselt. Probleemid: üks suuremaid marutõve edasikandjaid. Lubatud jahiviisid ja aeg: Lubatud peibutus-, varitsemis- ja hiilimisjahina aastaringselt, uru- ja ajujahina ja jahikoertega 1.okt-28.veeb. Kährikkoer (Nyctereutes procyonoides) Selts: kiskjalised Sugukond: koerlased. Välimus: 50-90 cm, kaal 4-10 kg. On väikese tüseda keha ja lühikeste jalgadega loom. Kähriku seljakarv on kollakat ja pruuni kuni mustjaspruuni värvi, kõhupool on kollakaspruun. Karvastik on väga tihe, pealiskarvad pikad ja karedad. Levik: Päriskodu on Ida- ja Kaug- Aasias. Arvukus Eestis: Toitumine: Kõigesööja, selgroogsetest toitub närilistest, kahepaiksetest, kaladest, selgrootutest putukatest ja nende vastsetest, limustest. Palju sööb taimset toitu erinevaid vilju, marju, juuri, mugulaid. Taimse toidu osatähtsus on suurem sügisel. Suur tähtsus on raibetel ja jäätmetel (puhkealadel, prügilates). Sigimine: Jooksuaeg
annaabi.ee 
