Kui näiteks horisontaalsele peegelpinnale langeb kiirgus suunast (i,i), siis kõik peegeldub suunas (r=i,r=i+180°). Albeedo Albeedo on mingi pinna valguse peegeldumise näitaja. Ta kujutab endast peegeldunud kiirgusvoo tiheduse M suhet pealelangeva kiirgusvoo tihedusse E. Albeedo väärtus 0 ja 1 vahel, kuid ka protsentides. Mida heledam keha, seda suurem albeedo. Albeedot mõõdetakse albeedomeetriga. Ei ole konstantne suurus. Kui pealelangev kiirgus muutub, siis muutub harilikult ka albeedo. Muutke teksti laade Suurima albeedoga on Teine tase värskelt sadanud lumi, Kolmas tase Neljas tase millel võib see ulatuda üle Viies tase 0,9. Maa keskmine on 0,3. Näiteks veekogude albeedo sõltub valguse langemisnurgast veepinnale. Meri (sun<65°) alla 0,1. Meri (sun>65°) 0,1-0,7.
1.Mida võib väita 4.27 esitatud spektri kohta? Vastus: on joonspekter. Fotoefekt Fotoefekti katsete abil tõestati footonite olemasolu. Fotoefekt- elektronide väljalöömine ainest (välisfotoefekt). Sisefotoefekti korral valgus lööb elektrone välja keemilistest sidemetest aatomite vahel, aa elektronid ainest ei välju. Sisefotoefekt on näiteks päikesepatareide töö aluseks. Kontrollküsimused: 1.Millest sõltub see, kas pealelangev valgus tekitab fotoefekti või mitte? Vastus: valguse sagedusest. 2.Mida tähendab valguse dualism? Vastus: Valgust võib vaadelda nii laine kui osakesena. Difraktsioon ja interferents Difraktsioon- lainete kandumine teele jäävate tõkete taha. Näiteks veelained jõuavad vees oleva kivi taha ja kanduvad avade läbimisel varju piirkonda. Interferents- lainete liikumine, mille tulemusena mõnes kohas lained muutuvad suuremaks, teises kohas väiksemaks.
Tänapäeval on levinud nn.
Sisemine fotoefekt, mis toimub pooljuhtides.
Comptoni efekt (1922)
Ta pommitas röntgenikiirtega grafiidist märklauda. Ta avastas, et osa grafiidilt hajunud
kiirgusest oli pikema laine pikkusega kui algne kiirgus ehk peale langenud footonid on
kaotanud oma energia. Kui footoni energia väheneb, siis väheneb ka kiirguse sagedus ja seega
lainepikkus suureneb.
Λ1 < Λ2 E2
fotodiood või fotodioodide rivi. Fotodioode ja fotoelektronkordistit kasutatakse skanneeriva monokromaatoritega, mis filtreerivad valgust nii, et ainult kindla lainepikkusega valgus jõuab detektorisse samal ajal. Skanneeriv monokromaator liigutab difraktsioonivõret läbi kõikide lainepikkuste nii, et intensiivsust on võimalik mõõta lainepikkuse funktsioonina. Spektrofotomeeter võib olla kas ühe- või kahekiireline. Ühekiirelises instrumendis läbib prooviküvetti kogu pealelangev valgus. Io mõõdetakse proovi küvetikambrist eemaldades. UV/Vis spektroskoopias on proovideks enamasti vedelikud, kuigi on võimalik mõõta gaaside ja isegi tahkiste neelduvusi. Proov asetatakse tavaliselt läbipaistvasse rakku, mida kutsutakse küvetiks. Küvetid on enamasti ristkülikukujulised, sisemise küljepikkusega 1 cm (optiline teepikkus L). Mõningates instrumentides on küvettide asemel võimalik kasutada katseklaase.
Mõõtmetest selgub, et igal pool on mikrokliima erinev. Mikrokliima uurimine – mikroklimatoloogia uurib erinevate looduslikkude näitaja. See kujutab endast suhet pinnalt peegeldunud ja pealelangeva valguse vahel. Albeedo võidakse anda 0 ja 1 vahel, kuid ka komplekside kliimat, mille arv on lõpmata suur. Üldkliima foonil esinevad väiksemates analoogilistes looduslikes kompleksides ühesugused protsentides. Seega, 1 ehk 100% tähendab, et kogu pealelangev valgus peegeldub tagasi (absoluutselt valge keha) ja 0 ehk 0%, et kogu füüsikalised protsessid ja mikroklimaatilised iseärasused. Mikrokliima uurimisel valitakse vastavale alale tüüpilised looduslikud kompleksid, pealelangev valgus neeldub (absoluutselt must keha). Mida heledam on keha, seda suurem on albeedo.Albeedo sõltub lainepikkusest ning selgitamaks nendes toimuvaid füüsikalisi protsesse ja määratakse mikrokliimat iseloomustavad suurused
See võib viia aga Maakera üleüldisele soojenemisele ja tõsisele kliimamuutusele, mis inimese seisukohalt võttes ei oleks soovitatavad. Osa maapinnani jõudnud päikesekiirgusest neeldub selles ja soojendab maapinda. Teine osa peegeldub tagasi. Osa sellest pöördub hajuskiirgusena uuesti maapinnale, teine osa lahkub läbi atmosfääri maailmaruumi lisaks juba atmosfäärist otse sinna pöördunud osale. Kõige paremini neeldub pealelangev kiirgus vees, päris ohtralt ka lopsakas taimestikus. Kõrbed peegeldavad rohkem kiirgust tagasi. Kui neeldunud energia jääb õhukesesse pinnakihti, siis võib see kuumeneda palju enam kui need pinnad, milles palju energiat neeldub. Päikesepaistelisel keskpäeval on kõrbeliiv kaheldamatult kuumem kui ookeani veepind samal laiuskraadil. Sõltuvalt sellest, millise temperatuuri Maa pindmine kiht kuskil omandab, kiirgab ta ise soojuskiirgust infrapunases spektriosas. (http://www.filosoofia
Kasvuhooneefekt ja kasvuhoonegaasid. Osa maapinnani jõudnud päikesekiirgusest neeldub selles ja soojendab maapinda. Teine osa peegeldub tagasi. Osa sellest pöördub hajuskiirgusena uuesti maapinnale, teine osa lahkub läbi atmosfääri maailmaruumi lisaks juba atmosfäärist otse sinna 4 pöördunud osale. Kõige paremini neeldub pealelangev kiirgus vees, päris ohtralt ka lopsakas taimestikus. Kõrbed peegeldavad rohkem kiirgust tagasi. Kui neeldunud energia jääb õhukesesse pinnakihti, siis võib see kuumeneda palju enam, kui need pinnad, milles palju energiat neeldub. Päikesepaistelisel keskpäeval on kõrbeliiv kaheldamatult kuumem kui ookeani veepind samal laiuskraadil. Sõltuvalt sellest, millise temperatuuri Maa pindmine kiht kuskil omandab, kiirgab ta ise soojuskiirgust infrapunases spektriosas
vertikaalsuunas Maale langenud kiirte teele jäävast ühikulise ristlõikepindalaga õhusamba massist Beeri seadus (ka Bouguer'-Beeri seadus ja Beeri-Lamberti seadus) on empiiriliselt tuletatud optika seadus, mis seob omavahel valguse neeldumise lahuses ja lahuse omadused. Seadus väljendub valemis. A=log10(I0/I) = ε*c*L Bougueri seadus – Sn=S0*p3, kus p on integraalne läbipaistvuskoefitsent 12. Insolatsioon. Summaarne kiirgus. Albeedo. V: Insolatsioon e pealelangev päikesekiirgus on igas Maa punktis määratud pealelangeva kiirguse nurga ja kestvusega (geograafilise laiusega) Insolatsioon- horisontaalsele pinnale langev kiirgusvoog. Summaarne kiirgus Otse- ja hajuskiirguse summa Aluspinna albeedo (peegeldusvõime,peegeldustegur) - pinnalt peegeldunud ja pinnale langenud kiirgusvoogude suhe 13. Maa kiirgusbilanss. V: kiirgusbilanss on maa aluspinnas neeldunud ja sealt lahkunud kiirgusvoogude vahe. 12
peegeldab valgust ainult kindlates suundades. Kôigepealt valmistatakse nn. "meistervôre", mille pealt saadakse koopiaid. Vôresid valmistatakse ka holograafilisel meetodil tekitadas fototundlikkule pinnale laseri interferentspildi. IP spektroskoopias 20 vagu/mm; UV-VIS spektroskoopias 3600 vagu/mm 4 Valguse diffraktsioon toimub suunda r: b(sin( i ) sin( r )) m + valitakse siis, kui pealelangev ja peegeldunud valgus on samal pool normaali Diffraktsioonil on mitu järku, vastavalt m väärtusele, mis kattuvad. Nôgus (i.k. blaze) vôre suunab kogu energia esimesse järku dx b Vôre dispersioon: ei sôltu lainepikkusest ja skaala on lainepikkuste suhtes d mf lineaarne. See on eelis prisma ees. 2 bN Vôre lahutusvôime: R sin( r ) mN
otsani, kus need arvestatakse. Termiline infrapuna piirkond on lainepikkus vahemikus 3 15 mm, millele vastavad footoni energiad 0.1-0.4 eV. Et sensori enda tekitatud soojuslikud footonid ei varjutaks signaali, tuleb see jahutada vedela lämmastiku või vedela heeliumi temperatuurini. TIR-sensorites kasutatakse ka termistorbolomeetri põhimõtet see on pooljuht, mille takistus sõltub temperatuurist, mida mõjutab pealelangev infrapunakiirgus. Kui on vaja mõõta kiirgust lainepikkusega üle 15 mm, siis kasutatakse termopaari. Kujutamise saamiseks salvestatakse kahemõõtmelise maatriksi korral kogu kujutis eelistatult korraga. Kui aga elemendid ei reageeri küllalt kiiresti võrreldes seireplatvormi liikumiskiirusega, siis seadistatakse moonutuste vältimiseks detektor jälgima teatud ajal kindlat maastikut mille järel kaader vahetatakse. Ühemõõtmelise detektori korral peab liikuv
Dispersioon Valguse lahtumine spektriks. Täpsemalt on dispersioon nähtus, milles valguse levimisel teise keskkonda võime märgata, et valguse murdumisnurk on seotud valguse laine pikkusega. (vikerkaar). Punasele värvusele vastava sagedusega valguskiir murdub kõige vähem, violetsele värvusele vastava sagedusega kiir murdub kõige rohkem. Kuna erinevate sagedustega valguslained muudavad erinevate keskkondade piirpinnal oma suunda erinevanurga võrra, jaotub pealelangev valgus spektriks. Pikema lainepikkusega valguskiir murdub vähem kui lühema lainepikkusega valguskiir. Valguse hajumine Keskkonna väikeste mittehomogeensuste tõttu tekkiv difraktsioon. Ainet läbiv valguslaine paneb aatomeis olevad elektronid võnkuma. Võnkuvad elektronid muutuvad sekundaarlainete allikateks. Need lained levivad igas suunas. Aga see kehtib ainult heterogeenses keskkonnas. Füüsikaliste suuruste mõõtmine optiliste meetoditega - fookus kaugusi jne
murdumine ja läbiminek. Valguse murdumine--kui footon siseneb läbipaistvasse materjali, kaotab osa energiast, kiirus väheneb, kaldub kõrvale sirgjoonelisest liikumissuunast. Valguse kiirus v materjalis iseloomustab murdumisnäitaja n=c/v. Kui valguskiir läheb suurema murdumisnäitajaga keskkonnast väiksema murdumisnäitajaga ekskkonda, siis toimub täielik sisepeegeldumine. Valguse peegeldumine- pinna peegeldumisvõime R avaldub: R= Ir/I0 (pealelangev ja peegeldunud valguse intensiivsus.) kui valgus langeb õhukeskkonnast läbipaistva materjali pinnale risti, siis on peegeldumistegur seotud murdumisnäitajaga n. Mida suurem on n, seda suurem on ka R. Valguse neeldumine ja läbiminek---läbipaistvas materjalis mitteneeldunud valguse intensiivsus I avaldub võrrandiga I=Io* exp(-alfa*l). Mida väiksem on alfa ja l, seda rohkem valgust läbib materjali. 27. Materjali värvus. Polümeeride ja komposiitide optilised omadused.
Vahe on ainult selles, et matemaatikas tähistatakse otsitavaid suurusi tavaliselt x, y või z, füüsikavalemis võib aga otsitavaks suuruseks olla mistahes füüsikaline suurus (kiirus, kiirendus, jõud, jne). Seda tavaliselt x, y või z-ga ei tähistata, kuid leitakse ta ikka samade matemaatikareeglite järgi (Eelmised kaks ülesannet olid näited sellisest arvutusest). Kui nüüd põrgete juurde tagasi tulla, siis nägime, et paigalseisev keha liigub peale põrget samas suunas, kus liikus pealelangev kuul, edasi. Pealelangeva kuuli liikumise suund aga sõltub kehade massidest. Kui pealelangeva keha mass on paigalseisva keha massist suurem, liigub ta esialgses suunas edasi (kuid väiksema kiirusega), vastupidisel juhtumil (paigalseisva keha mass on suurem) aga põrkub tagasi. Üldjuhul kui mõlemad kehad enne põrget liiguvad (vaata joonist), saab tuletada järgmised lõppkiirusse valemid (neid valemeid pole vaja meelde jätta)
Veidi aega enne päikeseloojangut ja pärast päikesetõusu on kiirgusbilanss aga 0. Eestis on novembrist veebruarini bilanss negatiivne, juunis aga on see maksimaalne. 10) Kasvuhooneefekt Osa maapinnani jõudnud päikesekiirgusest neeldub selles ja soojendab maapinda. Teine osa peegeldub tagasi. Osa sellest pöördub hajuskiirgusena uuesti maapinnale, teine osa lahkub läbi atmosfääri maailmaruumi lisaks juba atmosfäärist otse sinna pöördunud osale. Kõige paremini neeldub pealelangev kiirgus vees, päris ohtralt ka lopsakas taimestikus. Kõrbed peegeldavad rohkem kiirgust tagasi. Kui neeldunud energia jääb õhukesesse pinnakihti, siis võib see kuumeneda palju enam kui need pinnad, milles palju energiat neeldub. Päikesepaistelisel keskpäeval on kõrbeliiv kaheldamatult kuumem kui ookeani veepind samal laiuskraadil. Sõltuvalt sellest, millise temperatuuri Maa pindmine kiht kuskil omandab, kiirgab ta ise soojuskiirgust infrapunases spektriosas. Kõige
annaabi.ee 
