Pohl põhikirja. Aktsiaseltsi asutasid Eduard Pohl, Valfried Schneider ja Tõnis Maasepp. 27.04.1928 võttis Riigikogu vastu ,,Tuletikkude valmistamise ja müügi seaduse", millega tuletikkude ning nende poolfabrikaatide valmistamine ja müük tunnistati valitsuse ainuõiguseks. Valitsus delegeeris need õigused 28 a-ks aktsiaseltsile Eesti Tuletikumonopol, mille koosseisu kuulusid kõik viis tikuvabrikut, sh Viljandi tuletikuvabrik. AS Tulitikuvabrik Ed. Pohl likvideeriti peakoosoleku 23.11.1928 otsuse põhjal. 1937. a kuulus 99,4% AS Eesti Tuletikumonopoli aktsiatest Stockholmi finantsgrupile Continental Investment A/G. 1930. a-tel Viljandi tuletikuvabrik rekonstrueeriti, paigaldati uued seadmed. Alates 1932. a-st oli Viljandi tuletikuvabrik ainuke tikuvabrik Eestis ja varustas oma toodanguga Eesti siseturgu. Ta oli suurim oma toodangut eksportiv tööstus Viljandimaal. Ettevõte natsionaliseeriti Riigivolikogus 23.07
a. juubelit. Rahvast tuli palju kokku. Uut hoogu sai seltsitegevus peale sõja lõppu. Osteti Vaskjalas sõjaaegne barakk ja kohendati seltsimajaks. Hakati nobedasti pidusid pidama ja raha korjama. Osteti muusikapille ja muretseti muud vajalikku inventari. 1919.a. 15. Juuni protokolliga nr. 7 kinnitati Jüri muusikaseltsi uus, järjekorras neljas põhikiri. Muusikaseltsi tegevusväli oli nüüd laiem. Ka puudb nüüd sisseastumismaks ning seda asendab kord aastas peakoosoleku poolt määratud liikmemaks. Uue suunana hakati juba I maailma sõja eelselt korraldama ühispidusid koos karskusseltsiga ,,Truudus'' ning naabrite lauluseltsidega, kus osa eeskavast peale muusikanumbrite oli näitemängul. Näitetrupi hingeks oli Patikal Laasi talus elanud Rasside perekond. Osaliselt jõuti oma majani 1919. aastal, mil osteti seltsile üks barakk Vaskjalast. Uus rahvamaja kerkis Vaskjala külla, kui 1924.a
Aastatel 1907-1912 tutvus Pinna veel Saksa teatrieluga, lüües oma suurepärase osaga laineid; külastas Berliinis Emanuel Reicheri teatrikursusi; andis koos Theodor Altermanniga välja näiteajakirja ,,Näitelava"; mängis Kieli Väikeses Teatris ning üritas ka näitekirjanikuna üht-teist korda saata. Menu saatis näiteks tema draamat ,,Tasujad". 1912. aastal otsustasid Paul Pinna, Eduard Kurnim, Wilhelm Maddy, Gustav Avesson ja August Michelson kutsuda kokku Tallinna Artistide Seltsi peakoosoleku, kus kinnitati vajadust näiteseltskonna ühine- miseks, et kaitsta oma õigusi. Võeti vastu ka ühingu põhikiri. Seltsi tegevus soi- kus Esimese maailmasõja puhkemis tõttu. Ühinemissoov tõusis päevakorda ko- he pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni. Otsustati luua Näitlejate Liit, mis päriselt toimima ei hakanudki. Näitlejate Liidu tegelik formeerumine ja tööle- hakkamine toimus alles 1934. aastal. Kuid paljutõotav algus muutus Paul Pinna jaoks ning korrarikkumised ja liigne
hääletasid üksmeelselt ERM Tallinna osakonna asutamise poolt. Alanud I maailmasõja tõttu toimus osakonna pidulik asutamine 15. aprilli 1918. Pooleteise aasta pärast otsustati asutada Tartust sõltumatu organisatsioon ning 7. novembril 1919 registreeriti Tallinna-Haapsalu rahukogus Tallinna Eesti Muuseumi Ühing, mille hallata oli Tallinna Eesti Muuseum. 1919–1928 kandis nime Eesti Muuseum. 1928–1940 kandis nime Eesti Kunstimuuseum nimi otsustati TEMÜ peakoosoleku otsusega. 1940–1941 kandis nime Eesti NSV Kujutava Kunsti Keskmuuseum (teistel andmetel Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum). 1941–1944 kandis nime Eesti Kunstimuuseum. 1944–1970 kandis nime Tallinna Riiklik Kunstimuuseum. 1970–1989 kandis nime Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum (lühend RKM). 25. mail 1989 taastati
Noorte Kotkaste Malevate staabid ja KMJS. Kirjas lubati, et majas saavad olema Kreutzwaldi, Jakobsoni ja Jannseni muuseumid, Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Võru Malevate kodu ja Võrumaa turismi keskkorraldus, saalis tehakse kursusi. Aeg oli muutunud niisuguseks, et kilbil oli militaarsus ja sõjaline ettevalmistus. 1937. aastal teatas Võru Linnavalitsus käsitööliste seltsile, et maja ost neilt Riigivanema toetusel on põhimõtteliselt otsustatud, vajalik oleks seltsi peakoosoleku otsus. Seltsi hoiatati ka, et kui nad müügiga ei nõustu, on võimalik maja sundvõõrandamine tunduvalt väiksema rahasumma eest. 1938. aastal pöörduti kirjaga haridusministri poole, kus meenutati presidendi lubadust toetada üritust 30 000 krooniga ja selgitati, miks maja ost ei ole teostunud. Võru asutused ega organisatsioonid ei ole nimelt suutelised looma sellist 7
annaabi.ee 
