Opera buffa eelistas igapäevasemaid ühiskondlike teemasid ja tõi vaataja otse selle keskele. Retsiatiivid – aariale eelnev kõnelaul asendati kõnedialoogidega. Lihtsate aariate meloodiad vältisid 17. sajandi baroki toredust. Koomilise ooperi tegelaskujud olid lihtsad madalast seisusest inimesed. Nende käitumiste ja armastusstseenide lihtsus vastandusid teravalt ja selgelt ooperi peategelastega. Selline ülesehitus rõhutas peakonflikti ülevust - hea ja halb, tark ja rumal. Sageli etendati naljakaid ja põhioopereid parodeerivaid stseene - intermeediume tõsise ooperi vaatuste vaheaegadel. Parodeerivad näitlejad olid pärit Itaalia linnateatri maskikomöödiatest – commedia dell` arte. Intermeedium ja commedia dell` arte olid hilisema klassikalise koomilise ooperi eelkäijad. 1.1. Saksakeelse ooperi sünd ja selle seosed Tallinnaga Tallinn on saksakeelses ooperiloos väga erilisel kohal. Tallinnast pärineb 1680
4-osaline. Võib olla erandeid viiuli samalaadsete vormide puhul, kus on klaverisaade. Oratoorium- Vaimuliku sisuga vokaal-instrumentaalne suurteos koorile, vokaalsolistidele ja orkestrile. Näiteks Haydni ,,Tobia tagasitulek", Mozarti ,,Kahetsev Taavet" ja Beethoveni ,, Kristus õlimäel" Opera buffa Koomilise sisuga ooper, koomilised tegelased. Tegelased on madalast seisusest, käitumine ja lihtsakoelised armastusstseenid rõhutavad kontrastina teose peakonflikti ülevust. Aristokraatlikule ooperile vastanduv mängulaad. Ilmalikud ja reaalsed teemad. Näiteks Giovanni Battista Pengolesi ,,Teenia-käskijanna". Opera seria- Valitses 18. sajandi alguses Euroopas. Itaalia tõsine ooper. Zanri väljapaistvaim helilooja Händel. Näide Gay ja Pepuschi ,,Kerjuse ooper", mis pani aluse inglise laulumängule. Tegelased kreeka mütoloogiast või ka näiteks Truudus ja Meelekindlus. Laval kõrgete eetiliste väärtuste allegooriad. Väärtuste konflikt.
retsitatiivid on sageli asendatud kõnedialoogidega ning aariate lihtsad tundelised meloodiad väldivad baroklikku toredust. Õhtut täitev koomilise sisuga ooper oli Itaalias tuntud juba 17. sajandil ja koomilised tegelased esinesid harilikult ka tõsises ooperis. Tegelased olid tavaliselt madalast seisusest, vastandudes selgelt peategelastele, nende käitumine ja kentsakalt lihtsakoelised armastusstseenid rõhutasid kontrastina teose peakonflikti ülevust. Naljakaid ja põhiooperit parodeerivaid stseene -intermeediume- etendati ka tõsise ooperi vaatuste vahel. Aristokraatsele ooperile vastanduv mängulaad ja tegelased olid pärit itaalia rahvaliku linnateatri maskikomöödiates (commedia dell` arte). Intermeedium ja commedia dell` arte olid klassikalise koomilise ooperi peamised eelkäijad. Mõlema tüüptegelased on rikas ja ahne vanahärra, kes teeb end narriks, ihaldades noort ja kena teenijatüdrukut, teravmeelne
sageli asendatud kõnedialoogidega ning aariate lihtsad tundelised meloodiad väldivad baroklikku toredust. Õhtut täitev koomilise sisuga ooper oli Itaalias tuntud juba 17. sajandil ja koomilised tegelased esinesid harilikult ka tõsises ooperis. Tegelased olid tavaliselt madalast seisusest, vastandudes selgelt peategelastele, nende käitumine ja kentsakalt lihtsakoelised armastusstseenid rõhutasid kontrastina teose peakonflikti ülevust. Naljakaid ja põhiooperit parodeerivaid stseene -intermeediume- etendati ka tõsise ooperi vaatuste vahel. Aristokraatsele ooperile vastanduv mängulaad ja tegelased olid pärit itaalia rahvaliku linnateatri maskikomöödiates (commedia dell` arte). Intermeedium ja commedia dell` arte olid klassikalise koomilise ooperi peamised eelkäijad. Mõlema tüüptegelased on rikas ja ahne vanahärra, kes teeb end narriks, ihaldades noort ja kena teenijatüdrukut,
Suurim uuendus oli aga keelpillidega ühendatud neljahäälne puupillirühm. Need mängisid tavaliselt kahekaupa, vaskpille kasutati tagasihoidlikult vaid harmoonias. 18. sajandil tekkis uus suund ooperis- koomiline ooper ja laulumäng. Itaalias oli õhtut täitva ülesandega koomiline ooper esindatud juba 17. sajandil. Naljamehed on seal tavaliselt madalast seisusest, vastandudes peategelasele. Nende käitumine ja kentsakalt lihtsakoelised armastusstseenid rõhutavad kontrastina teose peakonflikti ülevust. Naljakaid ja põhiooperit parodeerivaid stseene esitati ka vaheaegadel. Ooper Sel ajal toimus ka tõsine ooperi reform. Hakati kasutama lühemaid aariavorme. Muusikaline väljendus muutus märksa värvikamaks, sageli sekkus draamasse ka koor. Ooperi tõeliseks reformijaks sai Christoph Willibald Gluck, kes oli pärit Lõuna-Saksamaalt. Koos Calzabigiga kirjutasid nad balleti "Don Juan", mis sai oluliseks reformiks balleti ajaloos- siit loetakse klassikalise dramaatilise balleti
Suurim uuendus oli aga keelpillidega ühendatud neljahäälne puupillirühm. Need mängisid tavaliselt kahekaupa, vaskpille kasutati tagasihoidlikult vaid harmoonias. 18. sajandil tekkis uus suund ooperis- koomiline ooper ja laulumäng. Itaalias oli õhtut täitva ülesandega koomiline ooper esindatud juba 17. sajandil. Naljamehed on seal tavaliselt madalast seisusest, vastandudes peategelasele. Nende käitumine ja kentsakalt lihtsakoelised armastusstseenid rõhutavad kontrastina teose peakonflikti ülevust. Naljakaid ja põhiooperit parodeerivaid stseene esitati ka vaheaegadel. Intermeedium ja commedia dell'arte olid klassikalise koomilise ooperi eelkäijaks. Mõlema tüüptegelaseks on rikas ja ihne vanahärra, kes teeb end narriks, ihaldades noort ja kena teenijatüdrukut, teravmeelne linnasulist teener, rumalalt targutav advokaat, vana doktor jt. Kuulsaim esindaja selles vallas on vast Giovanni Battista Pergolesi oma teosega "Teenijanna- käskijanna". · Uued suunad ooperis
annaabi.ee 
