termotuumareaktsioonid Peajada eelses faasis ümbritseb tähti gaasist ja tolmust koosnev akreatsiooniketas Selles faasis võivad tekkida planeedid Peajada Tähed veedavad peajadal umbes 90% oma elueast Sel ajal saab täht oma energiat vesiniku tuumasünteesist heeliumiks Toimub südamikus Pideva tuumasünteesi ja sellest tuleneva hüdrostaatilise tasakaalu tõttu tõuseb tähe temperatuur ja suureneb heledus Päikese heledus on pärast peajadale jõudmist 4,6 miljonit aastat tagasi suurenenud 40% võrra Iga täht tekitab tähetuult Pidev gaasi paiskamine ilmaruumi Sellega kaasnev massikadu on tühine Päike kaotab aastas 10-14 osa oma massist[5] ehk ainult 0,01% kogu eluea jooksul Massiivsete tähtede jaoks on tähetuule efekt aga suur võivad kaotada 10-7 kuni 10-5 Päikese massi aastas Peajadal viibimise aeg sõltub tähe algmassist ja absoluutsest heledusest
maailmaruumi. Peajada. Kui kokkutõmbumine on lakkanud ja siserõhk tasakaalustunud, järgneb stabiilne olek. Päikesesarnased tähed viibivad selles olekus umbes 10 miljardit aastat, mis on ligikaudu 90% tähe elueast. Selles olekus viibimise ajal saab täht oma energia vesiniku tuumasünteesist heeliumiks, mis toimub tema südamikus. Tähtede temperatuur ja heledus suurenevad ajapikku, näiteks on Päikese heledus suurenenud ~40% võrra sellest ajast saadik, kui ta jõudis peajadale. Tähtede eluiga sõltub suuresti tähe algmassist ja absoluutsest heledusest. Suuremad tähed kulutavad oma kütust kiiremini ja seega on nende eluiga lühem. Väiksemad tähed "põletavad" vesinikku aeglasemalt ja nende eluiga ulatub kümnete kuni sadade miljardite aastateni. Peajada järgne aeg. Kui täht on oma tuumas leiduva vesiniku ära ammendanud, siis hakkavad tema väliskihid paisuma ja jahtuma. Selle muutuse kutsub esile termotuumareaktsiooni käigus tekkiv heelium, mis on
vesiniktähtedena. II 10x Päikesest väiksema massiga tähed ei süttigi ja ei saavuta vajalikku 10milj°C ja neid nim. Pruunideks kääbusteks. (nt. Jupiter- tähte temast ei teki) III Päikesest 5-10x suurema massiga tähed, plahvatavad novade või supernovadena väga kiiresti, mis paisuvad ja nendest tekivad udukogud (krabiudukogu) 3 PÄIKESE ARENG (Päikese evolutsioon õp. lk.71 joonis) Päike on jõudnud peajadale Kui vesinik saab tuumas otsa, siis Päike hakkab liikuma ja 12milj. aasta pärast tekib temast Punane Hiid, kus vesinik põleb tuuma ümbritsevas kihis. 12.2 miljardi aasta pärast süttib tuumas heelium, milles hakkab tekkima süsinik- Kollane Hiid Punane Hiid Planetaarne
kasvavad, kuni lõpuks algavad tsentris termotuumareaktsioonid täht ilmub HR- diagrammile paremale punaste tähtede graafilisse ossa. Protsess jätkub pidevalt, selle käigus põleb vesinik heeliumiks ja täht jõuab peajadale. Päikese tüüpi planeet on seal umbes 10 miljardit aastat (meie Päike on olnud 5 miljardit aastat ja on veel 5 miljardit aastat). Kui kogu vesinik on ära põlenud, lahkub täht peajadalt ja suundub hiidude hulka. Mingi aja pärast on täheprotsessid viinud tähe üle peajada kääbuste hulka. See kõik käib umbes Päikese massiga tähtede kohta. Suuremate tähtede evolutsioon on tormilisem. Esiteks kulutavad nad oma kütuse (vesiniku) ära kiiremini ning seega on nende eluiga lühem
aeglasem. I. Päikesest 100 x suurema massiga tähtedel ei teki tasakaaluasendit ja nad plahvatavad vesiniktähtedena. II. Päikesest 10 x väiksema massiga tähed ei sütti ja ei saavuta vajalikku 10milj C ja neid nimetatakse pruunideks kääbusteks. III. Päikesest 5-10 x suurema massiga tähed plahvatavad novade või supernovadena väga kiiresti ning paisuvad ja neist tekivad udukogud. Päikese areng. Praegu on päike jõudnud peajadale. Kui vesinik saab tuumas otsa, siis Päike hakkab liikuma ja 12 mld aasta pärast tekib temast Punane Hiid, kus vesinik põleb tuuma ümbritesevas kihis. 12.2 mld aasta pärast süttib tuumas heelium, millest hakkab tekkima süsinik. kollane hiid punane hiid planetaarne udukogu valge kääbus GALAKTIKA. Mis on Linnutee? Ebaühtlase heleduse ja laiusega, pooluste suhtes umbes 30 kraadise nurga all. See on meie galaktika projektsioon taevavõlvile
aeglasem. I. Päikesest 100 x suurema massiga tähtedel ei teki tasakaaluasendit ja nad plahvatavad vesiniktähtedena. II. Päikesest 10 x väiksema massiga tähed ei sütti ja ei saavuta vajalikku 10milj C ja neid nimetatakse pruunideks kääbusteks. III. Päikesest 5-10 x suurema massiga tähed plahvatavad novade või supernovadena väga kiiresti ning paisuvad ja neist tekivad udukogud. Päikese areng. Praegu on päike jõudnud peajadale. Kui vesinik saab tuumas otsa, siis Päike hakkab liikuma ja 12 mld aasta pärast tekib temast Punane Hiid, kus vesinik põleb tuuma ümbritesevas kihis. 12.2 mld aasta pärast süttib tuumas heelium, millest hakkab tekkima süsinik. kollane hiid punane hiid planetaarne udukogu valge kääbus GALAKTIKA. Mis on Linnutee? Ebaühtlase heleduse ja laiusega, pooluste suhtes umbes 30 kraadise nurga all. See on meie galaktika projektsioon taevavõlvile
Samal ajal kasvab pidevalt ka gravitatsioon. Lõpuks on tekkinud tähe-eelne seisund, mida nimetatakse prototäheks. Gravitatsiooniline kokkutõmme jätkub, temperatuur ja rõhk tema sisemuses aina kasvavad, kuni lõpuks algavad tsentris termotuumareaktsioonid täht ilmub HR-diagrammile paremale punaste tähtede graafilisse ossa. Protsess jätkub pidevalt, selle käigus põleb vesinik heeliumiks ja täht jõuab peajadale. Päikese tüüpi planeet on seal umbes 10 miljardit aastat (meie Päike on olnud 5 miljardit aastat ja on veel 5 miljardit aastat). Kui kogu vesinik on ära põlenud, lahkub täht peajadalt ja suundub hiidude hulka. Mingi aja pärast on täheprotsessid viinud tähe üle peajada kääbuste hulka. See kõik käib umbes Päikese massiga tähtede kohta. Suuremate tähtede evolutsioon on tormilisem. Esiteks kulutavad nad oma kütuse (vesiniku) ära kiiremini ning seega on nende eluiga lühem
pooluste kohal) ning suur osa gaasist jääb (rõngana) tähte ümbritsema. Need on "proto-planeedisüsteemid", mida on näha Orioni tähtkuju noorte tähtede ümber. Mis juhtub gaasikettaga, seda me juba teame. Täht ise jätkab kokkutõmbumist seni, kuni temperatuur tema keskmes tõuseb umbes kümne miljoni kraadini, mis on vajalik vesinikuaatomi tuumade ühinemiseks -- termotuumasünteesiks. Algab pikaajalise stabiilsuse periood -- täht on jõudnud peajadale. Tähe energiatoodang (see tähendab tähe heledus) on määratud sisetemperatuuriga ja viimane omakorda massiga (kiirgusvõimsus on ligikaudu võrdeline massi kuubiga). Suured tähed kiirgavad suhteliselt rohkem, neil on ka pind kuumem ja nad kulutavad oma kütuse kiiremini. Peajadalt lahkub täht kui tema kütus hakkab lõppema. Algavad muutused kutsub esile reaktsiooni käigus tekkiv heelium, mis koguneb tähe keskmesse ja jätkates
Kui kuskil on gaas või tolm piisavalt tihenenud, siis hakkab toimima gravitatsioon ning see gaasipilv tõmbub järjest rohkem kokku. Samal ajal kasvab pidevalt ka gravitatsioon. Lõpuks on tekkinud tähe-eelne seisund, mida nimetatakse prototäheks. Gravitatsiooniline kokkutõmme jätkub, temperatuur ja rõhk tema sisemuses aina kasvavad, kuni lõpuks algavad tsentris termotuumareaktsioonid. Protsess jätkub pidevalt, selle käigus põleb vesinik heeliumiks ja täht jõuab peajadale. Päikese tüüpi planeet on seal umbes 10 miljardit aastat (meie Päike on olnud 5 miljardit aastat ja on veel 5 miljardit aastat). Kui kogu vesinik on ära põlenud, lahkub täht peajadalt ja suundub hiidude hulka. Mingi aja pärast on täheprotsessid viinud tähe üle peajada kääbuste hulka. See kõik käib umbes Päikese massiga tähtede kohta. Suuremate tähtede evolutsioon on tormilisem. Esiteks kulutavad nad oma kütuse (vesiniku) ära kiiremini ning seega on nende eluiga lühem
HR-diagrammist alates toimub tähe kokkutõmbumine kiiresti, temperatuur kasvab ning täht liigub HR- diagrammil vasakule, kunijõuab peajanadi. Kui pilv, milles täht tekib pole sfääriline, toimub kiirguse läbimurre ebaühtlaselt ning suur osa gaasist jääb nõrgemat tähte ümbritsema. Täht ise jätkab kokkutõmbumist seni, kuni temperatuur tema keskmes tõuseb umbes 10miljoni kraadini. Algab pikaajaline stabiilsuse periood täht on jõudnud peajadale jne. Ühesõnaga Tähed tekivad kosmilise gaasi- ja tolmupilve kokkutõmbumisel. Alguses on see pilv külm, aga hakkab kokku tõmbudes kuumenema. Täht muutub nähtavaks alles siis, kui kuumenemine on suutnud gaasipilve helendama panna. Tähe eluiga sõltub massist - mida suurem on mass, seda lühem eluiga. Massiivse tähe elu lõpeb sellega, et rauast tuum muutub neutrontäheks, ülejäänud osa aga lendab väljaspoole võimsas plahvatuses
kiirguse läbimurre ebaühtlaselt (pöörlemise korral pooluste kohal) ning suur osa gaasist jääb (rõngana) tähte ümbritsema. Need on "proto-planeedisüsteemid", mida on näha Orioni tähtkuju noorte tähtede ümber. Täht ise jätkab kokkutõmbumist seni, kuni temperatuur tema keskmes tõuseb umbes kümne miljoni kraadini, mis on vajalik vesinikuaatomi tuumade ühinemiseks -- termotuumasünteesiks. Algab pikaajalise stabiilsuse periood -- täht on jõudnud peajadale. Tähe energiatoodang (see tähendab tähe heledus) on määratud sisetemperatuuriga ja viimane omakorda massiga (kiirgusvõimsus on ligikaudu võrdeline massi kuubiga). Suured tähed kiirgavad suhteliselt rohkem, neil on ka pind kuumem ja nad kulutavad oma kütuse kiiremini. Päike jääb stabiilseks pinnatemperatuuril 5700 K ja heledusel 4,8 absoluutset tähesuurust (4 * 1023 kW) ligikaudu kümneks miljardiks aastaks. Tõsi küll, enamus sellest ajast on juba läbi.
ning see gaasipilv tõmbub järjest rohkem kokku. Samal ajal kasvab pidevalt ka gravitatsioon. Lõpuks on tekkinud tähe-eelne seisund, mida nimetatakse prototäheks. Gravitatsiooniline kokkutõmme jätkub, temperatuur ja rõhk tema sisemuses aina kasvavad, kuni lõpuks algavad tsentris termotuumareaktsioonid täht ilmub HR- diagrammile paremale punaste tähtede graafilisse ossa. Protsess jätkub pidevalt, selle käigus põleb vesinik heeliumiks ja täht jõuab peajadale. Päikese tüüpi planeet on seal umbes 10 miljardit aastat (meie Päike on olnud 5 miljardit aastat ja on veel 5 miljardit aastat). Kui kogu vesinik on ära põlenud, lahkub täht peajadalt ja suundub hiidude hulka. Mingi aja pärast on täheprotsessid viinud tähe üle peajada kääbuste hulka. See kõik käib umbes Päikese massiga tähtede kohta. Suuremate tähtede evolutsioon on tormilisem. Esiteks kulutavad nad oma kütuse
peajada. Miks nad ei kara kogu pinda, ei jaotu juhuslikult? Miks pole olemas näiteks tähte, mis heleduselt oleks Päikesega võrdne, temperatuuri poolest aga kaks korda kuumem? Tähti on nii palju, et tegemist ei saa olla juhusega. Järelikult- kuna suurem osa tähti asub peajadal, peab olema tegemist kõige pikema perioodiga nende elust (inimesega võrreldes on see imiku- ja raugaea vahepealne aeg). Lõviosa oma elust viibib täht seisundis, mil temperatuuri ja heleduse vahekord on peajadale vastav. Hiidusid ja ülihiidusid on vähe, järelikult on nad vaid lühiajaliseks episoodiks tähe evolutsioonis. Ahjuküttega toas on temperatuur ebaühtlane. Automaatne keskküte tagab stabiilsuse. Maa ajaloost järeldame, et Päikese kiirgus on püsinud enam-vähem muutumatuna ligi 5 miljardit aastat. Tähendab, Päikeses ja kõigis peajada tähtedes peab olema keskküte, mehhanism, mis automaatselt reguleerib kütuse etteandmist. See on võimalik vaid juhul, kui täht on tasakaalus.
kokku. Samal ajal kasvab pidevalt ka gravitatsioon. Lõpuks on tekkinud tähe-eelne seisund, mida nimetatakse prototäheks. Gravitatsiooniline kokkutõmme jätkub, temperatuur ja rõhk tema sisemuses aina kasvavad, kuni lõpuks algavad tsentris termotuumareaktsioonid täht ilmub HR- diagrammile paremale punaste tähtede graafilisse ossa. Protsess jätkub pidevalt, selle käigus põleb vesinik heeliumiks ja täht jõuab peajadale. Päikese tüüpi planeet on seal umbes 10 miljardit aastat (meie Päike on olnud 5 miljardit aastat ja on veel 5 miljardit aastat). Kui kogu vesinik on ära põlenud, lahkub täht peajadalt ja suundub hiidude hulka. Mingi aja pärast on täheprotsessid viinud tähe üle peajada kääbuste hulka. See kõik käib umbes Päikese massiga tähtede kohta. Suuremate tähtede evolutsioon on tormilisem. Esiteks kulutavad nad oma kütuse (vesiniku) ära kiiremini ning seega on nende eluiga lühem
mõnevõrra massiivsem ja kuumem. Umbes 85% tähtedest on Päikesest väiksema massiga. Ka mõõtmetelt ületab Päike suurt osa peajadal asuvaid tähti, kuid kuumimatest peajadal asuvatest tähtedest on tema raadius umbes 10 korda väiksem, (ka Päikese massist väiksema massiga) punastest hiidtähtedest või massiivsetest ülihiidudest aga sadu kuni tuhandeid kordi väiksem. G2-spektriklassi tähtedel on peajadale omane eluiga umbes 10 miljardit aastat. Päikese vanuseks on erinevatel meetoditel hinnatud 4,57 miljardit aastat. Päikese läbimõõt on 1,392 miljonit kilomeetrit (109 Maa läbimõõtu) ja mass 1,9891×1030 kg (332 950 Maa massi). Päikese raadius on 6,9599×108 m ja keskmine tihedus on 1409 kg/m³. Päikese efektiivne pinnatemperatuur on 5778 K, kuid märksa kuumemad on Päikese kroon (kuni 5 miljonit kelvinit) ja tuum (umbes 15,7 miljonit kelvinit).
Teatud hetkel saavutatakse prototähe sisemuses tingimused, mis on vajalikud termotuumareaktsioonide käivitamiseks – prototähest saab „päris“ täht. V. Termotuuma reaktsioonide käigus vabanev energia hakkab tungima tähe pinnale avaldades seejuures ümbritsevale keskkonnale rõhku. Kui energia rõhumisjõud saab võrdseks iseenesliku kokkutõmmet põhjustava gravitatsiooniga, saabub tähe tasakaaluolek ning täht jõuab HRD peajadale. VI. Tähes toimuvate termotuumareaktsioonide käigus tekib üha raskemaid keemilisi elemente, paraku vabaneb raskemate elementide tekkel vähem energiat kui kergemate tekkel ning tuuma välisosa hakkab paisuma. VII. Ammendanud kogu „termotuumakütuse“ jätkub tähe evolutsioon sõltuvalt tema massist järgmiselt: (7.1) täht jahtub aeglaselt (kui tähe mass on väiksem kui Päikese mass) muutudes lõpuks pruuniks kääbuseks. (7
Päike on peajada täht spektriklassiga G2V, mis tähendab, et ta on keskmisest tähest mõnevõrra massiivsem ja kuumem. Umbes 85% tähtedest on Päikesest väiksema massiga. Ka mõõtmetelt ületab Päike suurt osa peajadal asuvaid tähti, kuid kuumimatest peajadal asuvatest tähtedest on tema raadius umbes 10 korda väiksem, (ka Päikese massist väiksema massiga) punastest hiidtähtedest või massiivsetest ülihiidudest aga sadu kuni tuhandeid kordi väiksem. G2-spektriklassi tähtedel on peajadale omane eluiga umbes 10 miljardit aastat. Päikese vanuseks on erinevatel meetoditel hinnatud 4,57 miljardit aastat. Päikese läbimõõt on 1,392 miljonit kilomeetrit (109 Maa läbimõõtu) ja mass 1,9891×10 30 kg (332 950 Maa massi). Päikese raadius on 6,9599×108 m ja keskmine tihedus on 1409 kg/m³. Päikese efektiivne pinnatemperatuur on 5778 K, kuid märksa kuumemad on Päikese kroon (kuni 5 miljonit kelvinit) ja tuum (umbes 15,7 miljonit kelvinit).
annaabi.ee 
