sunniitideks ja siiiitideks · Sunniidid tunnustasid sunnat · Siiiidid ei tunnustanud · Haridziidid- nende arvates iga usklik võis saada koguduse juhiks RISTIUSUKIRIK KESKAJAL! · Kujunes esimestel sajanditel · Lääne-Euroopa kirikut kutsuti katoliiklikuks · Esimeste koguduste rajajad olid apostlid · 313 Milano edikt tunnistati võrdseks teistega · 381 ainuusuks Rooma riigis · Rooma riigis oli neli patriarhaati: Jeruusalemm, Antiookia, Aleksandria ja Rooma · Kujunes välja kirikuorganisatsiooniline struktuur · Kiriku juht oli paavst- Rooma piiskop. Sellele pani aluse Leo I- Lääne-Rooma salakeiser 440-461 · Keiser Valentianus III kinnitas 445 Rooma piiskopi primaadi Õhtumaa üle · Paavstile järgnesid piiskopid- suuremate piirkondade vaimulikud valitsejad · Kateeder- piiskopi jutlustamistool · Katedraal-toomkirik, piiskopikirik
ristiusu keskust kujunenud ei olnud, samuti puudus veel kiriku juhtimine ühe isiku poolt, kirikut juhtisid piiskopid ja peapiiskopid, seadusandlust reguleerisid kirikukogud). Lõplikult pääses kristlus võimule Bütsantsi keiser Justinianuse ajal. Paavsti primaat = paavsti võim kiriku ja ilmaliku maailma üle. Esialgu oli Rooma piiskop teiste piiskoppidega võrdne. Alates 325 oli ta Lääne-Rooma patriarh (ülejäänd 3 patriarhaati olid idas). 389-nendail Theodosius Suur tunnustab Rooma piiskoppi kiriku kõrgeima autoriteedina (oluline paavsti ja Peetruse sarnasus). Paavst Leo I (440-461) on primaadi alusepanija 445 Lääne-rooma keiser tunnistab, et paavst on kiriku juht. Alates 451 Chalkedoni kirikukogu vaidlused Konstantinoopoliga, kes ei tunnista paavsti ülemvõimu. V-VI sajandini kujuneb välja paavsti ülemvõim kiriku üle. 680/1 kuues oikumeeniline kirikukogu paavst kaotab oma ülemvõimu
andris läbi Milano edikti kristlastele tegutsemisvabaduse. 430.aastal keelati impeeriumi idaosas templites paganlikud ohverdamised ja nende ebausuline petteusk ning 342.aastal laienes see edikt kogu impeeriumile. 346.aastal keelati avalikud ohverdamised ning kriminaliseeriti paganlike pühade tähistamine. Paavsti primaat - paavsti võim kiriku ja ilmaliku maailma üle. Esialgu oli Rooma piiskop teiste piiskoppidega võrdne. Alates 325 oli ta Lääne-Rooma patriarh (ülejäänd 3 patriarhaati olid idas). 389-nendail Theodosius Suur tunnustab Rooma piiskoppi kiriku kõrgeima autoriteedina (oluline paavsti ja Peetruse sarnasus). Paavst Leo I (440-461) on primaadi alusepanija. 445 Lääne-Rooma keiser tunnistab, et paavst on kiriku juht. Alates 451 Chalkedoni kirikukogu vaidlused Konstantinoopoliga, kes ei tunnista paavsti ülemvõimu. V-VI sajandini kujuneb välja paavsti ülemvõim kiriku üle. 680 kuues oikumeeniline kirikukogu - paavst kaotab oma ülemvõimu. 747 Frangi
Osa süüdistustest muidugi alusetud. Patriarh kutsus kokku sinodi ning andis vandebulla. Ka lääneinimesed pandi vastu kirikuvande alla. See ei tähenda kohest osaduse katkemist kirikute vahel. Otsesõnu hukkamõist puudub. Kui rangelt vaadata, siis esimesel bullal, millega Humbertus tüli lõkkele lõi, ei ole üldse seaduslikku tagatist, sest Leo IX oli selleks ajaks juba surnud ja kanoonilise õiguse kohaselt olid legaadi volitused peatatud. Kolme ülejäänud patriarhaati ei mainitud üldse. Etteheited asetusid sellise pikemaajalise lahkukasvamise konteksti. Ristisõjad. Poliitiliselt tähendas see seda, et juba 1088. aastal oli Bütsants sunnitud Rooma sõjaväest abi paluma – Bütsantsi ründasid seltžukid, kes ongi ristisõja käivitajad. See abi Lääne poolt tuli. Ida pidi selles küll pettuma, sest asendati senised kiriklikud struktuurid uutega või loodi paralleelstruktuurid ning 1204. a vallutati IV ristisõja ajal ka Konstantinoopol
inimeste vahel (kultuur) muutub suheteks asjade vahel (loodus). Kuid lõhna ja pildi vahel võib mitte olla ontoloogilist sidet, kuid sellel on kindlasti sotsioloogiline side. Ehk siis patriarhaat, äri jne jne on tekitanud terve rea kompleksseid põhjusi, miks see nii on, kuid ainult keelt vaadates me nendest teadlikuks ei saa. Jama tekib siis kui me võimaluste tingimusi hakkame käsitlema nagu nad oleksid põhjused - ehk seletada Deneuve ja Hemingway kaudu tänapäeva reklaamimaailma, patriarhaati, naiselikkust jne. Vaatamata sellele, et post-strukturalism annab paremaid seletusi, on siiski mõlemal sama jama - nad käsitlevad tähenduse sotsiaalse organiseeritude kirjeldusi (mis saavutatakse siis, kui eemaldatakse sotsiaalne toimija ja ajalooline taust) kui sotsiaalseid fakte ehk kuidas need faktid teivad. Semiootiline analüüs on põhimõtteliselt samasugune kui massikultuuri osaleja enda oma, sest jätab inimese ilma igasugusest agendistaatusest
annaabi.ee 
