Seiklustel on oma koht ka rahvaluules, eriti muinasjuttudes. Sealt on need kandunud kunsteepostesse (nt. Fr. R. Kreutzwaldi "Kalevipojas" peategelase käigud põrgusse ja võitlused Sarvikuga). Seikluskirjanduse vanimaid liike on rüütli- ja pastoraalromaanid. Rüütliromaanile andsid ainet mõne õilsa rüütli kangelasteod, mis olid mõeldud teistele eeskujuks. Rüütliromaani paroodiana on tuntud Miguel De Cervantese "Don Quijote". Pastoraalromaanides kujutati idülliliselt karjaste elu. Ka siin olid tegelasteks ideaalsed kangelased, kuid seikluslikkus jäi tagaplaanile, andes ruumi tunnete ja elamuste kirjeldusele. Taasavastati seikluskirjandus 19. sajandil, mil hakati kirjutama seiklusjutte rahvaloomingu või varasemate kirjanduslike ainete põhjal (nt. Alexandre Dumas vanema romaan "Krahv Monte-Cristo" või H. Pyle'i "Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused"). Seiklusromaan põhineb huvitaval sündmustikul
taotles isiku- ja loominguvabadust ning seadis esikohale kunstniku mõttelennu ja isikupärase maailmanägemise. See rõhutas tundeelu tähtsust ja kujutatava erakordsust, väärtustas rahvaloomingut. Romantikud viisid pilgu minevikku. Nad otsisid kaugetest aegadest neid ideaale, mida ei leidnud kaasajast. 46. Seikluskirjandus - seikluslik, põneva sündmustikuga kirjandus. Seikluskirjanduse vanimad liigid on pastoraal- ja rüütliromaanid. Pastoraalromaanides kujutati idülliliselt karjaste elu, seiklusi ja armastust. Neid iseloomustavad keerulised, seikluslikud ja fantastilised süzeed ning pikad kangelaste tunnete ja elamuste kirjeldused. Näiteks Longose (2.-3. saj) romaan "Daphnis ja Chloe". Keskaja rüütliromaanile andsid aine mõne õilsa rüütli kangelasteod ja seiklused (kahevõitlused teiste rüütlite, lohede, kiskjatega, nõidused jm), mille ajendiks oli õilis armastus
taotles isiku- ja loominguvabadust ning seadis esikohale kunstniku mõttelennu ja isikupärase maailmanägemise. See rõhutas tundeelu tähtsust ja kujutatava erakordsust, väärtustas rahvaloomingut. Romantikud viisid pilgu minevikku. Nad otsisid kaugetest aegadest neid ideaale, mida ei leidnud kaasajast. 46. Seikluskirjandus - seikluslik, põneva sündmustikuga kirjandus. Seikluskirjanduse vanimad liigid on pastoraal- ja rüütliromaanid. Pastoraalromaanides kujutati idülliliselt karjaste elu, seiklusi ja armastust. Neid iseloomustavad keerulised, seikluslikud ja fantastilised süzeed ning pikad kangelaste tunnete ja elamuste kirjeldused. Näiteks Longose (2.-3. saj) romaan "Daphnis ja Chloe". Keskaja rüütliromaanile andsid aine mõne õilsa rüütli kangelasteod ja seiklused (kahevõitlused teiste rüütlite, lohede, kiskjatega, nõidused jm), mille ajendiks oli õilis armastus
mõttelennu ja isikupärase maailmanägemise. See rõhutas tundeelu tähtsust ja kujutatava erakordsust, väärtustas rahvaloomingut. Romantikud viisid pilgu minevikku. Nad otsisid kaugetest aegadest neid ideaale, mida ei leidnud kaasajast. Satiir- Terav pilge, pahede väljanaermine ja naeruvääristamine. Seikluskirjandus - seikluslik, põneva sündmustikuga kirjandus. Seikluskirjanduse vanimad liigid on pastoraal- ja rüütliromaanid. Pastoraalromaanides kujutati idülliliselt karjaste elu, seiklusi ja armastust. Neid iseloomustavad keerulised, seikluslikud ja fantastilised süzeed ning pikad kangelaste tunnete ja elamuste kirjeldused. Keskaja rüütliromaanile andsid aine mõne õilsa rüütli kangelasteod ja seiklused, mille ajendiks oli õilis armastus. Sekstiin- ehk sekstett on luuleteoses kuuest värsireast koosnev stroof. Släng- Ameti- huvirühma või nt õpilaste erikeel. Sonett -13
Ilmus 1554, läbi sajandite püsinud ilma autorita. Ei saa võrdsustada teiste rahvaraamatutega, sest ei olnud nii primitiivne. Novela picaresca. Tormese Lazarillot pole veel teoses määratletud kelmina. Kelmiromaan madaldab pastoraalromaanide maailma, paneb vastuollu igapäevase tegelikkusega. Kelmiromaan saab realistliku romaani üheks peamiseks tunnuseks. Jutustus on tagasivaates, tegelane jutustab oma senist elukäiku.. mis temast hiljem saab, seda me ei tea. Pastoraalromaanides olid naised väga tähtsal kohal, aga kelmiromaanis neid väga suurt tähtsust pole. Järgmise kelmiromaani autor on teada, see on Mateo Aleman Guzman de Alfaracho. Sündis Cervantesega samal aastal ja oli tema kaasaegne. Raamatul oli kaks osa, üks ilmus 1599 ja teine 1604. Kõik kelmiromaanid on kirjutatud mina-vormis jutustusena. Oluline on maine rahulolu. Mateo Alemani teoses on väga olulisel kohal moraalne kommentaar. Ta vaatab tagasi elule (enda omale?) olles ise muutunud.
"Arkaadia"(1504). Peateemaks pastoraalsetes romaanides on armastus, rohkem psühholoogilist. "Arkaadiasse" oli põimitud 12 ekloogi, mis mõjutasid ekloogi levikut mujal Euroopas. Inglane Philip Sidney "Arkaadia"(1590) üsna mahukas pastoraalromaan. Hispaanlane Lope de Vega "Arkaadia"(1598) pastoraalromaan. Hispaanlane Jorge de Montemayer "Diara"(1559), hispaania kuulsaim pastoraalromaan. Cervantes "Galatea"(1585), pastoraalromaan, lõpetamata teos; "Teekond Parnassile" (17.saj algus). Pastoraalromaanides oli ka palju arutlusi armastuse teemal. John Lyly "Euphues"(1579), sarnane pastoraalromaanile, toob sisse kaasaegseid elemente. Paistis silma otsitud sõnavara, metafoorse väljenduslaadiga. On tulnud väljend eufueism. Manerism hilisrenessanslik stiil, äärmiselt keeruline stiil, kujundipeenus (16.saj lõpul-17.saj algus), ei olnud väga levinud. Presioosne enne klassitsismi levinud stiil, peen, kallihinnaline, kuulub maneristliku kirjanduse alla.
vaadetel ja kannab kindlat eesmärki. Luule zanrina tekkis satiir Antiik- Rooma kirjanduses. Selle tuntumad meistrid olid Horatius (658) ja Juvenalis (umb. 60umb. 140). Eesti kirjanduses on satiire loonud näiteks luuletajad August Alle (18901952) ja Uno Laht (1924), proosas Juhan Liiv (18641913), Anton Hansen Tammsaare (18781940). seikluskirjandus seikluslik, põneva sündmustikuga kirjandus. Seikluskirjanduse vanimad liigid on pastoraal- ja rüütliromaanid. Pastoraalromaanides kujutati idülliliselt karjaste elu, seiklusi ja armastust. Neid iseloomustavad keerulised, seikluslikud ja fantastilised süzeed ning pikad kangelaste tunnete ja elamuste kirjeldused. Näiteks Longose (2.3. saj) romaan "Daphnis ja Chloe". Keskaja rüütliromaanile andsid aine mõne õilsa rüütli kangelasteod ja seiklused (kahevõitlused teiste rüütlite, lohede, kiskjatega, nõidused jm), mille ajendiks oli õilis armastus. Need olid mõeldud teistele rüütlitele eeskujuks