1. Rahvusvahelise õiguse mõiste ja olemus „Rahvusvaheline õigus (International law; Völkerrecht) on õigusnormide, üldtunnustatud õiguspõhimõtete ja tavade süsteem, mis reguleerib suveräänsete riikide ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide omavahelisi suhteid.“ (Rahvusvaheline õigus, 2010) 1.1. Universaalne ja regionaalne rahvusvaheline õigus Rahvusvahelisest õigusest tuleneva õigussüsteemi jaotumisest võib eristada universaalset ehk üldist ja regionaalset ehk partikulaarset rahvusvahelist õigust. Regionaalne rahvusvaheline õigus kehtib kindlate riikide poolt aktsepteerituna nende omavahelistes suhetes. Universaalne rahvusvaheline õigus on üldiselt vastuvõetavaks tunnistatud ning kehtiv üle maailma. 1.2. Riigisisene õigus ja rahvusvaheline õigus Kui riigisisene õigus keskendub üksikisikutele ja valitsusasutustele, siis rahvusvahelise õiguse eesmärgiks on ekvivalentsete ja suveräänsete riikide omavahelisi suhteid reguleerida.
kindlustavad selle katkematu kestvuse, vaatamata tormilistele muutustele seadusandluses.5 1.1. Common law anglosaksi periood ja kujunemine 5.-6. sajandil. tõid saarele tunginud germaani hõimud endaga kaasa oma tavaõiguse. See tõrjus kõrvale keltidest põlisasukate tavaõiguse. Germaanlaste tavaõigus pandi kirja mitte ladina, vaid vanainglise keeles. Seega ei erinenud selle perioodi inglise õigus mandri-euroopa õigusest, kuna ta kujutas endast samamoodi partikulaarset tavaõigust. 5 11. sajandil toimus aga Inglismaa ajaloos õiguse kujunemise seisukohast otsustava tähendusega murrang. Normannidest vallutajad asusid looma tugeva keskvõimuga Inglise riiki. 13.sajandiks tõrjub kuninglik kohtumõistmine teised kaks otsustavalt kõrvale. Jutt on sellest, et Court of the Exchequer (maksuvaidluste lahendamise kohtuinstants) võttis kuninga nimel oma jurisdiktsiooni alla terve riigi. Teiseks, Court of the Exchequeri kõrvale tekkis
tähtsus veekogudes Sissejuhatus · Vee hea lahustusvõime tõttu ei ole looduslik vesi puhas, vaid sisaldab ümbritsevast keskkonnast pärinevaid looduslikke aineid, kui ka inimtegevuse tulemusel vette sattunud kahjulikke ning mürgiseid ühendeid. · Eristatakse vees lahustunud orgaanilist ainet (LOA, läheb läbi 0,2-0,45 m poori suurusega filtrist), mis moodustab umbes 90% kogu OA-st ning partikulaarset ehk lahustumatut orgaanilist ainet LOA päritolu LOA võib pärineda väga erinevatest allikatest. LOA-d tekib nii looduslike taimede kui mikroobide lagunemisel, kuid võib sattuda ka vihmavee abil mullakihtidest järvedesse, jõgedesse, ookeanitesse kui ka põhjavette. Samuti võib LOA-d toota insitu: veetaimede vohamine toodab samuti orgaanilist materjali, mis peale taimede lagunemist satub vette. Lisaks fotosünteesivatele organismidele nagu vetikad ja
Koosneb kuninga väljaantud õigusnormidest. On 7 erinevat tüüpi kuritegude loetelusid. Üleminek arhailisest õigusest keskaja õigusele. Kehtis mitme rahva tavaõigus ehk partikulism (õigus on erinev piirkonniti, nii suuliselt, omandisuhete poolest jne) Feodaalühiskond sai võimalikuks selle tõttu, et maa kuulus feodaalile. Lisaks partikularismile üritab keskvõim anda välja tavaõigust toetavaid õigusnorme, kapitulaarid olid kuningavüimu enda seadused. Need ühtlustasid partikulaarset kriminaalõigust. Normid olid avalik õiguslikud. Detailselt on sätestatud vastutus varguste eest. Tegemist oli paganatega, siis ainuke koht on sees midagi katolikku, on proloog. Üldiselt on õigusnormid kaemuslikud ning abstraktsus puudub. Normid eristavad seisusi, on erinevad karistused ette nähtud erinevat sotsiaalse päritolu inimestele. Põhitähelepanu on kriminaal- ja protsessiõigusele. 15.2. Lex Salica kehtivus ajas ja ruumis Lex Salica kehtib kuni13. sajandini
sotsioloogilised. Juriidiliste doktriinide juured on keskaja õiguslikes arusaamades omandi, võimu ning õigusemõistmise kohta. Seisusliku monarhia vundamendiks oli aadli pärilik maaomand - domeen (dominium), mis andis tänapäeva mõistes ka poliitilise võimu ning jurisdiktsioonivõimu seal elunevate suhteliselt vabade või pärisorjuslikus seisundis inimeste üle. Võimud ei olnud praktikas tollal lahutatud ning poliitilise võimu sisuks oli nii õigus kehtestada partikulaarset normistikku kui ka rakendada peaaegu piiramatut kohalikku haldusvõimu oma läänis (domeenis). Poliitilist võimu kindlustas senjööri, teatud ulatuses ka vasalli, jurisdiktsioonivõim (vrdl ultima ratio printsiip riigi puhul). Seetõttu nimetatigi keskaegsete juristide poolt domeenis teostatavat poliitilist võimu jurisdiktsiooniks (iurisdictio) - allumiseks senjööri kohtuvõimule. Jurisdiktsiooni sisu hulka loeti isegi aadli õigusi koguda maksusid
annaabi.ee 
