Et naistel peeti jämedaid sääri ilusaks, siis tuli sukasäärtele jämedust kunstlikult juurde lisada. Selleks kooti need nii avarad, et ümber jalasääre saaks mähkida ribarätid. See komme oli üks paljudest eesti rahvakultuuri nähtustest, mis püsis kõige kauem Mulgimaal Helmes, Paistus ja Tarvastus. Tarvastust nagu Hallistestki on teateid, et seal kantud pajukoorest viiske iga päev. Jõukamad tegid peenikesed kirikupastlad mustast parknahast ja need olid varbapealse punase nööriga ehk teraskandiga ninaõmblusel. Kuni 19. sajandi lõpuni kanti pasteldega pidulikul puhul sokke ja sukki. Pastlanöörid olid valged linased. Pidulike pastelde paelu pesti ja pleegitati. 19. sajandi lõpul tulid tarvitusele ka poest ostetud või nahast lõigatud rihmad. Tarvastu naise rõivaid ehtisid preesid, keskmise suurusega kuhiksõled, kodaratega rahad ja mitmesugused klaashelmed. Püstkrae kinnitamiseks kasutati preesi või
Seeliku all kanti vööle köidetavat taskut. Suuremate esemete jaoks tehti mõnest ülikonna juurde sobivast kangatükist või riidelappisedt kott. Serva õmmeldud tunnelist tõmmata läbi nöör, otstes samast lõngast tutid. Jalakatted Naised kandsid tavaliselt villaseid või linaseid sukki, kas päris lihtsas koes või augulise vikliga külgedel. Jalanõud Jalanõudena kandsid Äksi naised parknahast pastlaid ja kingi. 7 ÄKSI KIHELKONNA MEESTE RAHVARÕIVAD Äksi mehe rõivastuse osad olid särk, kintspüksid, pikk-kuub, vöö, vatt, kaapkübar, sukad, säärepaelad, jalanõud. Särk Äksi meeste särk õmmeldi peenest valgest linasest kangast.
germaanlaste asumisalast turbasoost leitud 14-aastase tütarlapse kasuka, mis oli õmmeldud neljast kitsenahast ja mille kraelõige meenutas nüüdisaja kasukaid. Karusnahkade ulatuslik kasutamine Kesk- ja Põhja- Euroopas nõudis vaieldamatult juba varakult erialameistrite- köösnerite- töölerakendamist. Tsunftiaeg Tallinnas XIV XIX sajand Naistemantleid ja -kasukaid on Tallinnas valmistatud hiljemalt 14. sajandil, Lääne- Euroopas varem. Jõuka eestlanna talverõivaks oli valge parknahast, sissepoole pööratud karvapoolega lambanahkne kasukas, mille lõige jäljendas algselt oma kihelkonna pikk-kuube. Tal puudus riidekate, mis võeti kasutusele alles 19. sajandi II poolel. Kasukaid kaunistati eri värvi naharibade- liignahkade- ning peenemast karusnahast, sageli orava- või rebasenahast ääriste- nn. puhkudega. 3 1310.a. mainitakse Tallinna köösnerit Conradus pellifex' i, (pellifex- lad.k. köösner). Nimede
17 prees kihlasõlg kuhiksõlg 18 Sukad Piduliku ülikonna juurde kuulusid valged villased või puuvillased sukad, kas päris lihtsas koes või az^uurse* vikliga külgedel. Sukkade kinnituseks või tänapäeval ainult iluks võib põlveõndlasse siduda värvilise sukapaela. Jalanõud Pidulikuks jalanõuks olid mustad madalakontsalised kingad. Kingade kõrval peeti küllaltki pidulikuks ka parknahast pastlaid. Kui jalanõuks valitakse pastlad, siis tuleb pastlapaelad ristata kanna taga, tuua tärgetest läbi jala peale risti, mähkida pahkluu juures ümber sääre ja sõlmida. Pastlad 19 Tasku, kott Mitmesuguste vajalike esemete paigutamiseks kanti seeliku all vööle köidetavat taskut.
Põhjapõdra peanahast jalatsid (kalluh) olid suuremad ja soojemad ning paksemast nahast, argipäeva- ja tööjalatsid, mida kasutati ka suusatades ja pakaseliste ilmadega, põhjapõdra säärenahast jalatsid (nuhttoh) on pidulikumad või pehmemate ilmade jalanõud. Saami jalatsite iseloomulik tunnus on kitsad ülespoole painutatud ninad. Jalatseid valmistati ka põdra-, lehma- ja hülgenahast. Vettpidavaid parknahast jalatseid saadi neid tõrvates. Madalad jalatsid kinnitati sääre külge mitmevärviliste villasest lõngast paeltega. Suur tähtsus oli suvel suuremal hulgal tagavaruks varutud ,,kingaheintel", mis hoidsid jalad kuivas ja soojas. Kinnituspaelte peale tõmmati pikad säärised, mida valmistati nii parkimata kui pargitud nahast ning hiljem on valmistatud kalevist. Külma ilmaga kanti parknahast pükse riidest pükste peal ning kinnitati need sääriste külge.
annaabi.ee 
