Parim päev banaanikala püügiks kokkuvõte (0)

Sander Tagu 11d Distantsõpe. "Parim päev banaanikala püügiks" Peale II. maailmasõda olid inimesed õnnelikud, et sõda sai läbi kuid inimesed ei olnud enam samad. Sõda tekitas vaimseid kahjustusi väga paljudele ja nii ka sõjaveteran Seymouriga. Seymour nägi maailma teistmoodi ja ta sai just välja sõjahaiglast.  Novell algab lapse ja ema vahelise kõnega, kus Muriel ja ta ema ei nõustu oma vahel. Ema tundis hirmu tütre ja Seymouri vahelisest suhtest, sest Seymour oli varem väga kahtlaselt käitunud. Murieli vanemad proovisid ta “ära osta” materjaalsel viisil. Tihti usutakse, et materiaalsed väärtused saavad kõike osta, kuid see pole tõsi. Ka praegu on väga aktuaalne teema see, et kas raha teeb inimest õnnelikuks ning tihti peale see ei ole tõsi. Raha võib ära hoida probleeme kuid see ei asenda inimest. Seymour oli sõjaveteran ja ta oli nagu osa kadunud põlvkonnast, aga esimese maailmasõja asemel osales ta teises maailmasõjas. Seymour ei oska elada elu normaalselt peale sõda. Meie ühiskond ei taha aktsepteerida inimesi, kes on erinevad. Mulle tundus väga ebameeldivana see, et Seymour rääkis väikeste lastega. Seymour mängis klaverit ja samal ajal rääkis Sharoniga, kujutades ette, et see laps oli keegi teine. Tõsi on see, et lastega on lihtsam rääkida kuna nad räägivad kõike vabalt ja nad ütlevad kõike mida nad arvavad. Sellest, et Seymour on tavalistest inimestest erinev, sai kinnitust siis, kui raamat rääkis sellest, kuidas Seymour üksi rannas päikese käes pikutas, ilma mantli seljast võtmata. Seymour ja Sybil läksid vette ning nad hakkasid rääkima banaanikaladest. Banaanikalad söid nii palju, et nad lõpuks surid ära. See sümboliseerib enesetappu.  Grupis arutades mainis Gregory, et banaanikalapalavik on inimese võitlus depressiooniga ja ka seda, et sõda mõjutab inimest vaimselt. Ühiskonna piirides on see vale, suhelda väikeste lastega kuid noored ei näe maailma samad vaatepildis. Nad näevad seda kohana, mis on täis head ja rõõmsaid inimesi. Seymour saab sellest aru ja sellepärast ta suhtlebki Sharoniga. Muriel ja Seymour olid suhtes kuid Seymour suudles rannas Sybili jalga ning ka liftis käitus ühe naise vastu ebameeldivalt, vaadates ta jalgu. Seymour ei elanud ühiskonnapiirides ning teda ei huvitanud mida inimesed arvavad. Tema jaoks polnud, mingit kindlat, normaalset käitumist ja tema jaoks ei ole ühiskondlike norme. Valeria lisas,   et   banaanikala   sümboliseeris   Seymouri   kavatsust   ennast   tappa.   Banaanid   kalade   suus sümboliseerisid   halbu   mõtteid   ja   emotsiooni   inimeste   peas.   Kui   inimesel   on   liiga   palju   selliseid mõtteid siis nad jäävadki “koopasse lõksu”. Novelli lõpp tuli üpris ootamatult kuigi banaanikalad vihjasid sellele. Vanemate kartus, et Seymour võib midagi halba teha läks täide ning on arusaadav, et Seymour kannatas depressiooni all ja paraku need mõtted, mis tal peas olid, tulid talle saatuslikuks.