vägivaldselt. Kehtiva troonipärimiskorra kohaselt sai tema järglaseks Navarra Henri Bourbon, kes sai tegelikult troonile alles 1594. aastal, astudes selleks 1593. aastal katoliku usku. Tema samm oli tegelikult puhtpoliitiline, sest ta oli usuküsimustes ükskõikne. Tuntuks on saanud kuninga ajalooline lause: "Pariis väärib üht missat." Tegemist oli targa ja riiklikult mõtleva valitsejaga, kes eelistas kuningana astuda säilinud pealinna, näha pariislasi elavatena ega tahtnud üle oma rahva laipade ja linna varemete troonile jõuda. Laipu ja varemeid oli olnud juba küllalt alates 1560ndaist aastaist oli Prantsusmaa olnud pidevate usuliste kokkupõrgete lahinguväljaks; tõeline kodusõda vallandus aga 1572. aasta Pärtliöö sündmustega. Kuningas Henri IV poliitika põhimõtteks oli riigis keskvõimu (st kuningavõimu) kindlustamine ning feodaalse killustatuse likvideerimine. Sellega pani Henri IV aluse
Hiljem muutusid kontranäitused üsna sagedaseks. Courbet ei kujutanud linnelu. É. MANET hakkas kujutama kaasaegset linnaelu ja Pariisi. Ta sai skandaalselt tuntuks kuulsate kunstnike teoste matkimisega. Ta ei küll ei kopeerinud, kuid võttis eeskujuks kompositsiooni. Ta maalis Tiziani ,,Urbino Venuse" järgi samas poosis ja sarnases ümbruses aktimaali tavalisest Pariisi tüdrukust ,,Olympia". Tiziani järgi maalis ta ka ,,Eine murul", millel on kujutatud kaasaegseid pariislasi väljasõidul piknikule. Paljusid jahmatas ka ,,labaste" tüüpide asetamine klassikalise kunsti konteksti. Manet vähendas varjudega ruumi kujutamist vähenes sügavuseillusioon. Tema maalid lakkasid olemast ,,aknad" ja muutisid pinnaks, mis on reaalsusest vähe sõltuv, kuid silma rõõmustav värviline kujund. 7. Realism väljaspool Prantsusmaad + fotograafia Realismi levides väljaspool Prantsusmaad tugevnes motiivis peituva jutustuse osa
hävinenud ,,Kivilõhkujad". ,,Tere, härra Courbet!" aadlik tervitab kunstnikku skandaalne olukord. Courbet korraldas oma töödest kontranäituse, mille pealkiri oli ,,Realism." E. Manet kujutas Pariisi ja kaasaegset linnaelu. Sai tuntuks maalidega, mis silmatorkavalt kasutasid eeskujuna mõne kuulsa kunstniku kompositsiooni. Tiziani järgi aktimaal tavalisest Pariisi tüdrukust ja ,,Eine murul", millel on kujutatud kaasaegseid pariislasi väljasõidul piknikule. Goya järgi kujutas Mehhiko keisri Maximiliani mahalaskmist, tundis keisrile kaasa. Sellest teemast mitu maali.Manet arendas realismi kunstiks kunsti pärast. Ta vähendas varjudega ruumi kujutamist ja sellega vähenes pildi sügavuseillusioon. Realism mujal Euroopas ja fotograafia Realism levib kõige kiiremini Saksamaale juba 1840ndatel Lääne-Saksamaal tekivad mitmed huvitavad kunstnikud. Esile tõuseb seni vähetuntud Düsseldorf, kus esimesena
Kanadast sünkroonheli kaamera). Enne ei suudetid salvestada sünkroonheli, heli salvestati eraldi, pärast sobitati kokku. Brault suutis välja töötada süsteemi, kuidas ühendada magnetofon kaameraga. Ka kaamerad olid selleks ajaks muutunud väiksemaks, pilt oli stabiilsem ja sai ka käimise pealt filmida. Muutused võimaldasid spontaansemalt filmida. Paljudes kohtades sai filmida kunstvalguseta jms. Kuigi film teimub Pariisis ja taheti uurita pariislasi, film algab provotseerivate küsimustega, jäädvustatakse inimeste spontaanseid vastuseid. Tekkis rassismiteema. Ka on huvitav filmi ülesehitus: ühes osas on tänavaintervjuud, monoloogid, siis teises osas näidatakse filmitud materjali filmi osalistele kinosaalis ja siis filmitakse nende reageeringuid erinevatele aspektidele, lõpus autorid jalutavad mööda koridore ja arutlevad, kas filmi eesmärk sai teostatud (hinnatakse omaenda tööd), julge ja uudne lähenemine dokfilmide tegemisele
ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi -- ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise. Sellest sõnast tekkiski seesinane raamat. Veebruaris 1831. ESIMENE RAAMAT I. SUURSAAL Kolmsada nelikümmend kaheksa aastat, kuus kuud ja üheksateistkümmend päeva tagasi äratasid pariislasi kirikukellad, mida kõigest jõust helistati Vanalinna, Ülikoolilinna ja Uuslinna kolmekordses vööndis.* Kuid 6. jaanuar 1482 pole päev, mida ajalugu eriti mälestaks. · Polnud midagi iseäralikku sündmuses, mis Pariisi kirikukell! ja kodanikke sel varahommikul jalule ajas. Ei olnud see pikardlaste ega burgundlaste kallaletung * ega rongkäik pühade säilmetega, ei skolaaride mäss ega «meie suurt kartust äratava kuningahärra» sissesõit, isegi mitte mõni vargapoiste ja
annaabi.ee 
