jäämiseks? 4. Mis juhtub antud kooslusega kui tingimused muutuvad? Pargi poolloodusliku iseloomu tõttu on parkide kaitse korraldamisel võrreldes maastiku- ja looduskaitsealadega mõned erisused. Park on inimese loodud kooslus, mida kohe pärast rajamist on hakanud mõjutama looduslikud tingimused ning mis sarnaselt poollooduslike koosluste (puisniidud, puiskarjamaad, rannaniidud jne) ja avatud maastikega kaob, kui järjepidev hooldus lakkab. Pargiaasade liigiline koosseis on kujunenud pikaajalise niitmise tulemusena ning neid peaks seega käsitlema samamoodi kui poollooduslikke kooslusi. Oma eripärast tulenevalt vajab hoolt ka pargi puistu. Kuna pargid on elavast materjalist, siis vajavad nad pidevat hooldust ning vajadusel ka täiendamist uute puude ja põõsastega. Niipea, kui kaob inimese hool, hakkab park elama oma elu looduse reeglite järgi: võsastub, kuni metsistub. Siis on algset kujundust juba raske, kui mitte võimatu taastada
Ida pool on kunagisest vallikraavist kujundatud kaks tiiki. Sissesõidutee üle kivisilla lõpetavad kõrged valged väravapostid. Peahoone ees asub ovaalne ringtee, muruplatsi ilmestavad pügatud elupuud. Kõrvalhoone ja tiigi vahel on purskkaevu alus. Pargi keskel paikneb ringteega ümbritsetud kivist terrass. Sillakesed ühendavad vanemat pargiosa tiigi ümber asuva vabakujulise pargi ja tiigisaarega. Vee piiril ja pargis looklevad romantilised teerajad läbi looduslike pargiaasade ning seal paiknevad ka istumiskohad. Pargi lääneservas kasvab 9095 aastat tagasi rajatud tammik. Kärnerimaja juures on osaliselt säilinud aiandit piiranud punane telliskivimüür. Valitsejamaja ja aida vahel on katusekividega kaetud madal maakivimüür, millel on kõrged tellistest laotud postid. Mõisast suundub kirdesse umbes 1,8 kilomeetri pikkune tammeallee Uue-Antsla pargini. Madalates kohtades on istutatud tamme asemel hõberemmelgat. Tamme-pärna allee suundub
Joonis Sillapää park (sillapää mõisapark.www) Sillapää pargiaasa krooniks on vaade peasissepääsu trepilt. See on hilisklassitsismile iseloomulik piltmaastik: pitoreskne peisaa on aiakunsti võte, kus maastikku vaadeldakse kui raamitud pilti. Raam tekib lossi peaukse kohal asuvat rõdu toetavast neljast sambast ja rõdu enda põrandakonstruktsioonist. Peahoonest põhja poole jääv pargiosa selsamal jõe ja paisjärve vahelisel poolsaarel vaheldub märksa väiksemate pargiaasade ja tihedamalt istutatud aladega metsapark, kus harilik pärn, vaher, saar ja tamm annavad ohtralt järelkasvu. Sillapää lossipark on üle 600 puu- ja põõsaliigiga üks liigirikkamaid Eestis. Mainitud kodumaiste liikide kõrval kasvab siin veel harilikku hobukastanit, manduuria, aprikoosipuu, alpi kuldvihm, amuuri korgipuu ja palju teisi haruldasi ning ka külmaõrnu liike, kui arvestada Räpina asukohta. Kõigele lisaks pesitseb pargis üle 60 erineva linnuliigi ja ka erinevaid
Puitu kasutatakse põhiliselt kütteks. Võib kasutada haljastuses. Madal kask: Betula fruticosa Levinud Euraasia põhjapoolsetel aladel. Eestis kodumaine liik, Mandri-Eesti ida- ja edelaosas. 1-2,5m kõrgune põõsas. Väga külmakindel, kuid vaja kasvamiseks niisket mulda. Leht ovaalne, lühidalt teritunud või tömbitupuline, täkilise servaga, 1-3cm pikk. Ühesugulised õied urbades, õitseb mais. Võib kasutada haljastuses aiatiikide ja niiskete pargiaasade ilmestamiseks. Vaevakask: Betula nana Levinud Põhja- ja Kesk-Euroopas, Põhja-Aasias ja Põhja- Ameerikas. Eestis põhja- ja lääneosas. Kuni 1m kõrge põõsas. Kasvukoha suhtes vähenõudlik. Lehed ümarad või laiad, täkilise servaga, tumerohelised ja läikivad 0,5-1,5cm pikad. Ühesugulised õied urbades, õitseb mais. Kasutatakse dekoratiivsete sügisvärvuses lehtede tõttu iluaianduses, kiviktaimlates. Eristamise tunnused: Kõrgus, leht. 29. Perekond lepp ja perekond valgepöök
Lehed: munajad kuni ovaalsed, 1.....3,5 x 0,8.....2,5 cm (lehe pikkus on alati suurem kui laius), noorelt karvased, hiljem vaid alt roodudelt, leheroots 0,2.....0,6 cm, sügisvärvus kollane. Õied: -urvad 1.....2 cm pikad, püstised, raod karvased, IV-V. Viljad: seemned väikesed, tiib 2-3 korda seemnest kitsam, VIII-IX. Liik on väga külmakindel, kuid vajab kasvamiseks värsket kuni niisket mulda. Haljastuses võiks kasutada aiatiikide ja niiskete pargiaasade ilmestamiseks. Vaevakask (Betula nana L.) [nána] Nanus kääbusjas. Meie neljas kodumaine kaseliik, vaevakask, kasvab tavaliselt kuni 0,5....1 m kõrguse ja umbes sama laia kidura põõsakesena soodes ja rabades Eesti põhja- ja lääneosas. Üldlevik Euraasia põhja-alad ja Kesk-Euroopa kõrgmäestikud. Tunnused: Võrsed: peened, tihekarvased. Lehed: ümarad, või on lehtede laius pikkusest suurem, 0,5.....1,5 x 1.....2 cm, täkilise servaga,
Liik on väga külmakindel, kuid vajab kasvamiseks värsket kuni niisket mulda. · Sügisel kolletuvad, munajad või ovaalsed (lehe pikkus laiusest suurem), lühidalt teritunud või tömbitipulised, täkilisservalised lehed on 13 cm pikad. · Tumepruunid, peened võrsed on kaetud tihedalt vahatäpikestega · Kasutatakse ilupõõsana haljastuses ning okstest valmistatakse luudi. Haljastuses võiks kasutada aiatiikide ja niiskete pargiaasade ilmestamiseks. Betula nana - Madala, kuni 1 m kõrguse tiheda põõsana kasvav vaevakask on levinud Põhja- Euroopa ning Põhja-Aasia madalikel, osaliselt ka Põhja-Ameerika põhjaosas ning Kesk- Euroopa kõrgmägedes. Eestis kasvab põõsastikena peamiselt põhja- ja lääneosa siirdesoodes, rabastuvates metsades ja rabades. · Sügisel oranzikaspunaseks värvuvad lehed on 0,51,5 cm pikad, ümarad või lehe
Lehed: munajad kuni ovaalsed, 1.....3,5 x 0,8.....2,5 cm (lehe pikkus on alati suurem kui laius), noorelt karvased, hiljem vaid alt roodudelt, leheroots 0,2.....0,6 cm, sügisvärvus kollane. Õied: -urvad 1.....2 cm pikad, püstised, raod karvased, IV-V. Viljad: seemned väikesed, tiib 2-3 korda seemnest kitsam, VIII-IX. Liik on väga külmakindel, kuid vajab kasvamiseks värsket kuni niisket mulda. Haljastuses võiks kasutada aiatiikide ja niiskete pargiaasade ilmestamiseks. Vaevakask (Betula nana L.) Nanus kääbusjas. Meie neljas kodumaine kaseliik, vaevakask, kasvab tavaliselt kuni 0,5....1 m kõrguse ja umbes sama laia kidura põõsakesena soodes ja rabades Eesti põhja- ja lääneosas. Üldlevik Euraasia põhja-alad ja Kesk-Euroopa kõrgmäestikud. Tsoon II. 1789. Tunnused: Võrsed: peened, tihekarvased. Lehed: ümarad, või on lehtede laius pikkusest suurem, 0,5.....1,5 x 1.....2 cm, täkilise
annaabi.ee 
