Tulenevalt proportsionaalsetest valimistest oli Riigikogus esindatud palju parteisid; seetõttu ei suutnud ükski partei saavutada parlamendis absoluutset enamust. Eestile olid iseloomulikud koalitsioonivalitsused (e. valitsused, mis koosnesid kahest või enamast parteist). Sagedased olid valitsuskriisid ja valitsuste vahetumised (N: juhul, kui mõni valitsusse kuuluvatest parteidest lahkus erimeelsuste tõttu koalitsioonipartneritega valitsusest). Valitsused olid valdavalt tsentristlikud või paremtsentristlikud 3. Võitlus riigivastastega: Kõige tõsisemat ohtu Eesti iseseisvuse püsimisele ja demokraatia säilimisele Eestis kujutas endast Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) ja selle seljataga seisvad NSV Liidu valitsus ja Komitern. EKP eesmärgiks oli kehtiva riigikorra kukutamine ja NSV Liiduga sarnase sotsialistliku ühiskonna loomine Eestis. Oma tegevuses sai EKP laialdast abi NSV Liidult (rahalist abi; relvi; propagandakirjandust; seal leidsid pelgupaiga Eestis tagaotsitavad kommunistid jne
Partei eesotsas P. Nenniga nõustus sellega ning 1963-1968 kuulutasid A. Moro Koalitsioonivalitsusse. See purustas sotsialistide hulgas lõhenemise: pahempoolsed sotsialistid asutasid 1964. Itaalia Proletaarse Ühistu Sotsiaal Partei ning jätkasid koostööd kommunistidega. Itaalia Sots-dem. Partei ühines 1966. Itaalia Sots. Parteiga, kuid 1969 moodustasid sots-dem-d uuesti omaette partei. Valitsusse on kuulunud ka Itaalia Liberaalse Partei esindajaid. Pärast 1968. a-t on pahem- ja paremtsentristlikud valitsused vaheldunud. Esimesed on tihendanud majandussidemeid sotsialismi maadega (1966 sõlmiti NSV Liiduga leping autotehase ehitamise kohta Togliattis. 1966 ja 1974 majandus-, teadus- ja tehnikakoostöö kokkulepped). 1960. a-il arenes Itaalia majandus tõusujoonel, 1970. a-il ilmnesid seisak ja kriisinähtused. Majanduskriisi haripunk oli 1980. a-te alguses. Alates 1970. a-te lõpust tõusid hinnad keskmiselt 20% aastas, 1982 oli 2,3 mln. töötut (9,2% tööhõivelisest rahvastikust)
· Saksamaa oli liiduriik (koosnes 4 kuningriigist; 6 suurhertsogkonnast; 12 hertsogkonnast ja 3 vabalinnast), milles domineeris Preisimaa. · Keisril (Wilhelm II 1888-1918) olid laialdased volitused (näiteks määras ametisse valitsusjuhi- kantsleri); kahekojaline parlament oli suhteliselt nõrga võimuga. · Parlamendi alamkojas (Riigipäevas = Bundestagis) oli esindatud tavaliselt 10-12 parteid, seetõttu olid iseloomulikud koalitsioonivalitsused. · Valitsused on tavaliselt paremtsentristlikud. · Järjest kasvas sotsiaaldemokraatide populaarsus, ent valitsustesse ei lähe (erandiks I maailmasõja aegne seinast-seina valitsus). · Seoses välispoliitika aktiviseerumisega kasvas sovinism- marurahvuslus; suurriiklik patriotism (vastandub väikerahvaste natsionalismile). Sakslaste sovinism väljendus väikerahvaste rõhumise suurendamises, eriti poolakate saksastamise katsetes ning massilises kolonisatsioonis põlistele poola aladele.
piiratud). Tulenevalt proportsionaalsetest valimistest oli Riigikogus esindatud palju parteisid, seetõttu ei suutnud ükski partei saavutada parlamendis absoluutset enamust ning Eestile olid iseloomulikud koalitsioonivalitsused (e valitsused, mis koosnesid kahest või enamast parteist) ning sagedased olid valitsuskriisid ja valitsuste vahetumised. Valitsused olid valdavalt tsentristlikud või paremtsentristlikud. Kõige tõsisemat ohtu Eesti iseseisvuse püsimisele ja demokraatia säilimisele Eestis kujutas endast Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) ja selle seljataga seisvad NSV Liidu valitsus ja Komitern (e maailma kommunistlikke parteisid ja töölisliikumisi ühendav katusorganisatsioon, mille peakorter asus Moskvas ja mis oma tegevuses juhindus NSV Liidu poliitikast). EKP eesmärgiks oli kehtiva riigikorra kukutamine ja NSV Liiduga sarnase sotsialistliku ühiskonna
palju parteisid, seetõttu ei suutnud ükski partei saavutada parlamendis absoluutset enamust ning Eestile olid iseloomulikud koalitsioonivalitsused (e valitsused, mis koosnesid kahest või enamast parteist) ning sagedased olid valitsuskriisid ja valitsuste vahetumised. Valitsused olid valdavalt tsentristlikud või paremtsentristlikud. Kõige tõsisemat ohtu Eesti iseseisvuse püsimisele ja demokraatia säilimisele Eestis kujutas endast Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) ja selle seljataga seisvad NSV Liidu valitsus ja Komitern (e maailma kommunistlikke parteisid ja töölisliikumisi ühendav katusorganisatsioon, mille peakorter asus Moskvas ja mis oma tegevuses juhindus NSV Liidu poliitikast). EKP eesmärgiks oli kehtiva
Juured ulatuvad tagasi 1905. aastasse. Tartus. Maailmasja aastatel koondus ümber ajalehe Vaba Sõna, erakonna juhiks oli Jüri Vilms. Oktoobris 1917 nimetati ümber Eesti Tööerakonnaks. Erakonnas ka arst Konstantin Konik, Otto Strandman, jurist Ants Piip, Juhan Kukk, EW esimene rahaminister. Lõppsihiks sotisalistliku ük ülesehitamine, mis pidi toimuma pika aja vältel loomulikul teel. Tööerakondlased tähtustasid veelgi enam rahvuslikke küsimusi kui teised vaskapoolsed. Paremtsentristlikud erakonnad Eesti Demokraatlik Erakond (EDE) Jaan Tõnissoni Partei, Eesti Rahvameelse Eduerakonna järeltulija. 1917. mais kutsuti kokku partei asutamiskongress. Üldilmelt ja liikmeskonnalt sarnanes väga oma eelkäijale. Tugineti vanema põlve haritlastele, rikastele talupoegade ja Tartu eesti linnakondanlusele. Põhja-Eestisse ulatus mõju väga tagasihoidlikult. Mõjukuse suurendamiseks kutsuti Tlnas ellu tütarerakond, millega veidi hiljem liitus ka Jaan Poska. 1917
annaabi.ee 
