võimalik õnnestunud poliitiline ühiskond. 2) Milline oli suhtumine filosoofidesse Platoni ajal ning milline probleem tuleneb sellest Platoni ideaalse riigi mudeli jaoks? Filosoofe peeti (ja praegugi) kasututeks lobisejateks ning eluvõõrasteks teoreetikuteks, kellelt ei saavat oodata ei tervet praktilist otsustusvõimet ega ennastsalgavat panust ühiskonna heaks. Et oma riigimudelit selle klausli vastu kaitsta ja filosoofi valitsuse paradoksaalsust usutavaks muuta, on Platon sunnitud esmalt selgeks tegema, milles filosoofia olemus õigupoolest seisneb. 3) Kuidas mõistab Platon filosoofiat ning kuidas seondub see tema arusaamaga õiglasest valitsemisest ning õnnest? Platon mõistab ,,filo-soofia" all kõigepealt armastust tõe ja tunnetuse vastu kõige üldisemalt, ja teiseks, et tõearmastus on tema jaoks kõigi teiste vooruste, eeskätt aga õigluse vundament
kaasaaegsete silmis ilmselge. Adornot mõjutas O.Spengleri "Õhtumaade allakäik". Mõlemid eelistasid empiirilisele uurimistööle intuitiivset lähenemist ja empiirilisele kirjeldusele teooriat ning see annab nende kirjutistele unikaalse iseloomu. Oma käsitlustes on Adornol õnnestunud ühendada tabavad sissevaated kultuurinähtuste olemusse ja mõistete ebajärjekindel kasutamine, et varjata oma teooria ebaadekvaatset suhet ajaloolistesse tõsiasjadesse ning vaadete paradoksaalsust. Ametlik muusikaelu jaguneb Adorno arust rahvusvaheliseks ja kohalikuks ning nende tase on teineteisega võrreldes väga erinev. Rahvusvahelise muusikaelu raskuskese asetseb kõige suuremates linnades nagu New York v6i London, ajaloolistes muusikakeskustes nagu Viin. Kõike, mis nendes kohtades toimub, hoiab püsti kui just mitte vana kõrgseltskond, siis vähemalt tänapäeva ühiskonnas kõige maksujõulisemad kihid, kes naudivad oma ühekssaamist endisaegse soiciety riismetega
ja kurja, õige ja vale, suuremeelsuse ja ahnuse, armastuse ja hirmu, tõe ja vale vahel. Põhjuse ja tagajärje seadus on tihedalt seotud polaarsusega ja toob meile õiglaselt tagasi selle, mis me teistele oleme teinud. Nagu pendli kiikumine, ta tuleb alati sinna tagasi kust algas liikumist. Piiblis on öeldud:"Mida Sa külvad, seda ka lõikad." "Tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks." See printsiip näitab meie reaalsuse paradoksaalsust: positiivne ja negatiivne, valgus ja pimedus, armastus ja hirm, surelikkus ja surematus. 71 .Palve ja meditatsiooni seadus. Palve on kooskõlastatud pingutus suhtlemaks Elu Alateadvusega ja tema Loojaga. Palve on alati joonduv, puhastav protsess avamaks meie sisemist mina Elu Allikale. Ja näitab, et me püüdleme valgustuse ja juhatuse poole. Palves pöördume küll Jumala poole, aga väga tihti me ei oota ära vastust.
guse reaalsusega, projitseeriti see mineviku kuldaega, mil inimesed elasid kindlasti palju loomulikumalt, heades suhetes metsavaimude ja teiste looduskeskkonna hingestatud esindajatega. Säärastel kultuuri- müütidel on oma kujunemislugu, eri kihistused ning ka omad sotsiaal- sed, poliitilised ja kultuuriloolised põhjused, mistõttu neid ei tohiks kindlasti käsitleda kergekäeliselt või üheplaaniliselt. Eestlaste "loodusläheduses" peitub aga omajagu paradoksaalsust. Kui ühelt poolt vastandus eesti talupoeg erilise loodussuhte tõttu muulastest aadelkonnale, siis teisalt oli eestlaste loodusläheduse kinnistamisel oluli- ne roll just baltisaksa haritlastel. Küllap tundis eesti soost talupoeg 18. ja 19. sajandil põhjalikult kohaliku looduskeskkonna omadusi ning oskas selle võimalusi ka praktiliselt hästi kasutada. Seda kinnitab väga suur hulk Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivides säilitatavaid pärimustekste,
Teda huvitab, kuidas erinevad teadmised ajaloo käigus on saavutanud tõe väärtuse ja kuidas võim on ennast legitimeerinud läbi tõe ja kuidas inimesed on ennast kujundanud tõde tunnistades või tootes. Ajalugu pakub enese muutmise võimalusi olevikus. Ajaloo uurimine aitab meil asju muuta küsitavaks ja vabstada iseensesest mõistetavusest. Foucault on paljud oma teooriad hiljem ümber lükanud ja hoidnud meelega mitmetimõistetavuse imagot ja paradoksaalsust. Foucault arutleb selle üle kuidas subjekt moodustub erinevatel ajastutel vastavalt valitsevale diskursusele. Inimese identiteet on pidevalt muutuv. Vaimuhaiguste kategoriseerimine on samuti diskursusest tulenev. Kogu meditsiin on lihtsalt üks diskursus, mis sõltub ajastu kontekstist ja valitsevast paradigmast. See on lihtsalt kokkuleppeline normide kogum. Diskursuseid on aga palju, valikuid mitmeid. Tänapäevane meditsiin eemaldab ühiskonnast normaalsusest
ebasümmeetriline, ei üritagi luua objektiivset reaalsust. Eesmärgiks on pigem inimese loomuomane paradoksaalse siseilma avamine. Ühtset tõde ja nägemust pole olemas. Ei uuri väga välismaailma ega ühiskonda. Kriitikud: Undiin kehastab kättesaamatut ideaali, täiuse ihalust. Habras Undiin põrkub vastu tänase maailma pilti. Talle on omane fanaatiline kompromissitu maksimalism. Giraudoux jätab alati otsad lahti. Undiini traagika seisab selles, et ta mõistab olukorra paradoksaalsust: võimatus ühendada idealismi reaalse tegelikkusega. Giraudoux hariduselt saksa filoloog. Paljud näidendid räägivad keerulistest saksa-prantsuse suhetest. Segab banaalsust ja poeesiat. Segunevad mõjutused Racine'lt, Moliere'ilt, Baudelaire'ilt. 57) (Paul Claudel) Prantsuse luuletaja, draamakirjanik ja diplomaat.Prantsuse juhtiva näitekirjaniku staatuses püsis ta, sümbolist. Mõjutas oma äärmiselt poeetiliste ja religioossete näidenditega tõsise draama üldlaadi veel 1940nendatel
annaabi.ee 
