Kõik eksperimendid muidugi ei õnnestu, aeg-ajalt esinevad lahknevused ootustega ei häiri teadlasi. Kui aga selliseid ootustele mittevastavaid nähtusi koguneb palju, siis saab rääkida anomaaliast (kr a eitus, nomos `seadus'). Anomaalia võib põhjustada kriisi teaduses. Kuid paradigmat ei saa heita kõrvale enne, kui on olemas uus lootustandev paradigma ning vana paradigma on end lõplikult kompromiteerinud. Vana paradigma pooldajad aga ei kaota sugugi kergelt lootust. Üleminek ühelt paradigmalt teisele on Kuhni arvates nagu usuvahetus: teadlasel ei ole mingit garantiid, et uus paradigma töötab paremini võib vaid uskuda. Kui teadlane võtab omaks uue paradigma, siis muutub ka tema maailmanägemus, sest maailma me näeme ju läbi oma veendumuste prisma. Peale teadusrevolutsiooni elab teadlane nagu teises maailmas, paljud nähtused ilmnevad talle hoopis uues valguses. Kui kasutada analoogiat
ja ruumilisi suhteid käsilev teooria ning erirelatiivsusteooria käisitleb ruumi ja aja käitumist teineteise suhtes liikuvate vaatlejate seisukohast. Aeg ja ruum osutuvad suhteliseks. Kestus ja vahemaa võivad olla eri vaatlejate jaoks erinevad. Erirelatiivsusteooria käsitleb ühtlast ja sirgjoonelist liikumist. 1881. aastal sooviti ära mõõta Maa liikumine kogu ruumi ehk maailmaeetri suhtes. Korraldati katse - Michelsoni katse. See osutus otsustavaks üleminekul ühelt paradigmalt teisele ehk teisisõnu üleminek Newtoni füüsikalt Einsteini füüsikale. Michelsoni katse tulemus oli üllatusterikas. Nimelt valguse kiirus oli igas suunas täpselt ühesugune. Sellest tuletati ka erirelatiivsusteooria põhipostulaat: Valguse kiirus vaakumis c on ühesugune kõigis inertsiaalsüsteemides. See postulaat pärineb Albert Einsteini 1905. aastal kirjutatud tööst, millest tuleneb ka suurem osa erirelatiivsusteooriast.
Kuhn on oma teadusfilosoofilises kontseptsioonis hakanud paradigmaks nimetama teadusetegemise viisi, mida omandatakse eeskuju najal. Miks paradigma on oluline teaduses? Paradigma on oluline teaduses sellepärast, et ta annab pildi kõikidest erinevatest võimalikest (või vähemalt tuntud) paradigmadest ning loob loogika, mis aitab vaadelda samu fakte erinevate paradigmade piires ning näha, millised on erinevused ja ühisjooned. Kuidas areneb teadus paradigma idee kohaselt? Üleminek ühelt paradigmalt teisele on Kuhni arvates nagu usuvahetus: teadlasel ei ole mingit garantiid, et uus paradigma töötab paremini võib vaid uskuda. Kui teadlane võtab omaks uue paradigma, siis muutub ka tema maailmanägemus, sest maailma me näeme ju läbi oma veendumuste prisma. Teaduse areng pole üldse millegi poole suunatud. See näib inimestele muidugi harjumatuna. Sama asi häiris inimesi ka Darwini evolutsiooniteoorias. Kuhni arvates võib progress leida aset ka ilma sihita
saaks teadus edasi areneda. Teadus ei ole kumulatiivne alati, kuna uute avastuste ja paradigma vahetusega on pöördutud hoopis eelmise paradigma eelkäijate poole sageli. Uurides paradigmat, omandab teadlane teooria, meetodid, standardid üheskoos, läbisegi ja põimituna. Revolutsioonid kui muutused maailmapildis Uue maailma nägamine, asjade nägemine teistmoodi. Treenimine ja kogemus uueks tajuks Nt planeet uraan – täht – komeet – planeet Ühelt paradigmalt teisele üleminekul hakatakse nägema uusi asju, mis võimadlavad luua ka uusi seoseid. Nägemine ühtemoodi, kuid erineva tõlgenduse andmine Raske on sobitada loodust paradigmaga. Paradigma vahetus paneb teadlasi teistmoodi nägema oma uurimistegevusega seotud maailma. Toimunud teisenemine teadlase maailmas on algeliste mudelitena kirjeldatav visuaalse kujundi muutustega gestalt – demonstratsioonides. Nt need, mis enne revolutsiooni olid teadlase maailmas
Mõni paradigma võib jõuda tõestuseni hiljem, nt Darwini teooriat pole 100% tõestatud. Paradigma kasti ei mahugi kogu loodus, ent kui teadus teadvustab, et on olemas küsimusi, millele ei saa vastata, saab alguse kriisiperiood, mil hakatakse otsima uut lahendust. Nt kui toimub muudatus Ptolemaiose süsteemilt Kopernikusele. Kopernikuse teooria oli revolutsiooniline, ta näitas, et vana teooria ei toimi. Üleminek ühelt paradigmalt teisele on kui usuvahetus. Kui teadlane võtab omaks uue paradigma, muutub ka tema maailmapilt. Teaduse arengu jagab viide staadiumi: paradigmaeelne (mingisuguse nähtuse kohta on palju vastukäivaid seletusi); normaalne periood (kinnistunud on kindlad seisukohad); kriisi periood (tekib ebakindlus, senine enam ei toimi), mida saab ületada kolmel viisil: vana paradigma raames, lükates lahendused uutele põlvkondadele või asendades vana
milles siis lähtutakse teatud aja vältel. Kui teadlased on omaks võtnud teatud paradigma, siis saabubki normaalteooria periood. Nüüd süstematiseeritakse faktilist materjali, viiakse läbi eksperimente just selle paradigma raames. Ühesõnaga teadlased püüavad loodust suruda oma karpi. Kuid nähtused, mis "ei mahu karpi" jäetakse tähelepanu orbiidist välja. *) Uus teooria pääseb vidule alles siis kui vana teooria on ennast lõplikult kompromiteerinud. *) Üleminek ühelt paradigmalt teisele on nagu usu vahetus. Pöördumine uude usku jätkub senikaua, kuni pole jäänud ellu enam ühtki vana paradigma kaitsjat. Karl Raimund Popper * Karl Raimund Popper (1902-1994) sündis Viinis ning tal oli tugev Freudi ja Adleri mõju. Lisaks käis ta Viinis Einsteini loengutel. -) 1936 a. kui Moritz Schlick ühe natsiõpilase käe läbi mõrvati võttis K.Popper, kelle soontes voolas juudi verd, vastu kutse minna õppejõuks Canterbury Ülikooli Uus- Meremaal.
Vana paradigma pooldajad aga ei kaota sugugi kergelt usku selle edusse. Nii ongi seletatav tõsiasi, et peaaegu kõik teadlased, kes on edukalt osalenud uue paradigma väljatöötamisel, on olnud kas väga noored või siis 49 uustulnukad antud valdkonnas: nad ei ole veel omandanud vana paradigma rutiini ning suudavad kergemini näha selle kõlbmatust. Üleminek ühelt paradigmalt teisele on Kuhni arvates nagu usuvahetus: meil ei ole kindlat garantiid, et uus paradigma töötab paremini võime vaid uskuda. Kui teadlane võtab omaks uue paradigma, siis muutub ka tema maailmanägemus, sest maailma me näeme ju läbi oma veendumuste prisma. Peale teadusrevolutsiooni elab teadlane nagu teises maailmas, paljud nähtused ilmnevad talle hoopis uues valguses. Kui kasutada analoogiat psühholoogias tuntud katsetega nägemiskujundite
annaabi.ee 
