eelkõige soola vahendamisest. Juba keskajal olid levinud pettused. Venelased ei olnud rahul riidekangastega, heeringatega jpm. Aga ise olid nad sama kavalad .Kehvemaid karusnahku hõõrusid nad tinaga, vaha klopiti üles või lisata sellele herneid, tõrusid ja rasva, et anda õiget mõõtu. Koos kaubanduse arenguga levis ka raha kasutamine. Mitmetele linnakodanikele kogunes ajapikku nii palju raha, et nad hakkasid seda väikese protsendiga välja laenama. Neid laenajaid hakatigi nimetama pankuriteks. Tihti oli kaupmeestel kaubaretke ettevalmistamiseks või kauba ostmiseks lisaraha vaja. Põhilisteks laenajateks olidki kaupmehed, kes lühikese aja jooksul oma võla tagastasid. Juhtus aga laev põhja minema, jäi oma varast ilma kaupmees ja ka pankur ei saanud laenatud raha tagasi. Seega ei olnud pankuriamet alati riskivaba, kuid julgemad ja ettevõtlikumad mehed rikastusid pankurina väga kiiresti. Kasutatud kirjandus: www.miksike.ee www.neti.ee Õpik Keskaeg
Aegade jooksul hakkas välja kujunema rahandussüsteem, mille olulisteks koostisosadeks oli krediidi ja raha deponeerimisvõimalused. Raha hakkas tasapisi muutuma kapitaliks raha mis toodab uut raha. Pangandussüsteem kujunes välja liigkasuvõtmisest. Rikas laenas teatud tähtajaks kellelegi raha ning nõudis selle eest tagasimaksmisel protsente, mis olid eelnevalt kokku lepitud. Selliseid liigkasuvõtjaid hakati nimetama pankuriteks. /2/ 13. sajandi skolastilise filosoofia kõige suuremaks esindajaks oli Aquino Thomas. Aquino Thomase sotsiaal-majanduslikud ideed peegeldavad feodalismi uusi nähtusi: käsitöö ja kaubanduse kasvu, rahaliste suhete arengut, keskaja linnade õitsengut ja linnakodaniku seisuse kujunemist. Seoses sellega lõi ta õpetuse õiglasest hinnast ja laenuprotsendi patususest./1, lk 18/ Kuna raha laenamine on seotud riskiga, siis leidis ta, et laenuprotsent on vajalik
Mündi väärtus sõltus tema väärismetallisisaldusest ja kaalust. Aegade jooksul hakkas välja kujunema rahandussüsteem, mille olulisteks koostisosadeks oli krediidi ja raha deponeerimisvõimalused. Raha hakkas tasapisi muutuma kapitaliks. Pangandussüsteem kujunes välja liigkasuvõtmisest. Rikas laenas teatud tähtajaks kellelegi raha ning nõudis selle eest tagasimaksmisel protsente, mis olid eelnevalt kokku lepitud. Selliseid liigkasuvõtjaid hakati nimetama pankuriteks. Kuna kristlastel oli kiriku poolt liigkasuvõtmine keelatud (alates 1179. a.), siis tegutsesid pankuritena eelkõige juudid, kelle usk selliseid piiranguid ei seadnud. Mõned pankurid muutusid nii rikkaiks, et laenasid raha isegi kuningaile, keisreile ja paavstidele. Sageli ei saanud nad laenatud raha tagasi, kuid seda korvasid tavaliselt neile laenusaamisel antud mitmesuguseid privileegid, mis lubasid kaotatud raha kiiresti tasa teenida ning kasugi saada. 4
Kaubanduse areng tõi kaasa vajaduse raha järele. Raha müntisid eelkõige kuningad, aga ka mõned suurfeodaalid ja linnad. Mündi väärtus sõltus tema väärismetallisisaldusest ja kaalust. Aegade jooksul hakkas välja kujunema rahandussüsteem. Pangandussüsteem kujunes välja liigkasuvõtmisest. Rikas laenas teatud tähtajaks kellelegi raha ning nõudis selle eest tagasimaksmisel protsente, mis olid eelnevalt kokku lepitud. Selliseid liigkasuvõtjaid hakati nimetama pankuriteks. Kuna kristlastel oli kiriku poolt liigkasuvõtmine keelatud (alates 1179. a.), siis tegutsesid pankuritena eelkõige juudid, kelle usk selliseid piiranguid ei seadnud. Mõned pankurid muutusid nii rikkaiks, et laenasid raha isegi kuningaile, keisreile ja paavstidele. Sageli ei saanud nad laenatud raha tagasi, kuid seda korvasid tavaliselt neile laenusaamisel antud mitmesuguseid privileegid, mis lubasid kaotatud raha kiiresti tasa teenida ning kasugi saada. Ristisõjad:
Mündi väärtus sõltus tema väärismetallisisaldusest ja kaalust. Aegade jooksul hakkas välja kujunema rahandussüsteem, mille olulisteks koostisosadeks oli krediidi ja raha deponeerimisvõimalused. Raha hakkas tasapisi muutuma kapitaliks*. Pangandussüsteem kujunes välja liigkasuvõtmisest. Rikas laenas teatud tähtajaks kellelegi raha ning nõudis selle eest tagasimaksmisel protsente, mis olid eelnevalt kokku lepitud. Selliseid liigkasuvõtjaid hakati nimetama pankuriteks. Kuna kristlastel oli kiriku poolt liigkasuvõtmine keelatud (alates 1179. a.), siis tegutsesid pankuritena eelkõige juudid, kelle usk selliseid piiranguid ei seadnud. Mõned pankurid muutusid nii rikkaiks, et laenasid raha isegi kuningaile, keisreile ja paavstidele. Sageli ei saanud nad laenatud raha tagasi, kuid seda korvasid tavaliselt neile laenusaamisel antud mitmesuguseid privileegid, mis lubasid kaotatud raha kiiresti tasa teenida ning kasugi saada. *
Kuna need piirati tavaliselt taraga, hakati kõike seda nimetama tarastamiseks. Talupoegade elu muutus sellega väga raskeks, sest neil ei olnud kusagil töötada, kuid õnneks hakati rajama manufaktuure, kus sai kasutada töötuid talupoegi. Kaubanduse arenedes kogunes raha üksikute rikaste kätte. Need hakkasid raha välja laenama intressiga, mis tähendab, et tagasi tuli maksta märgatavalt rohkem raha, kui oli laenatud. Selliseid väljalaenajaid hakati nimetama pankuriteks. Edukad pankurid muutusid väga rikkaks Nad rajasid oma kontoreid üle kogu Euroopa ja laenasid raha ka kuningatele, keisritele ja paavstidele. Türklaste riik ja selle kujunemine suurvõimuks Ida-Euroopas XI sajandil olid türklased ehk seldzukid vallutanud suure osa Väike-Aasiast. Peagi nende suurriik küll lagunes, kuid türgi elanikkond võttis vastu ristiusu ja jäi püsivalt Väike-Aasiasse elama. XIII sajandil kujunes sealsetel türklastel
annaabi.ee 
