marjad valmivad septembris ja oktoobris. Võra on noorelt kooniline, hiljem laiuv. Leht koosneb paljudest väikestest lehekestest mis on saagja või kahelisaagja servaga. Lehed kinnituvad võrsele vahelduvalt. Sügisel erkpunane lehestik mis kaunisteb puud ja loodust. Talvel kaunistavad puud pehmed karvased pungad. Levinud Euroopas ja kasvab kogu Eestis segametasdes ja nende servadel. Eesti looduses kasvab kolm pihlakaliiki harilik pihlakas, valge pihlakas ja pooppuu (Palmstierna 2006). . b. c. d. a.- siidkarvadega ladvapungad, b.- õitsev võrse, c.- marjad, d.- ebaühtlaselt saagjad leheservad 70 Kasvatamine Pihlakas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Kasvab päikesepaistes kui ka poolvarjus. Mulla suhtes leplik, eelistab niiskeid liivsavi- ja saviliivmuldi, happelises mullas on samuti vastupidav. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik
rühmadena või lausistandusena. Sobib ka vabakujuliseks hekiks või istutamiseks kiviktaimlasse (Sarapuu, 2000). Sordid Mägimänd on käbide, kõrguse ja haabituse osas tugevasti varieeruv kompleksliik, mille piires võib eristada mitut alamliiki ja teisendit. Näiteks mägimänni kõrgus kõigub kodumaal 0,2 m kõrgusest laiuvast põõsast kuni 12...20(25)-meetrise puuni (Laas, 2004). Kuna liik on väga varieeruv, on soovitatav kasvatada teada välimuse ja suurusega sorte (Palmstierna & Johanson, 2006). Mägimänni sortidest on enam levinud ´Genom,´, Hesse´, ´Kobold´, ´Humpy´ ja ´Mops´. ´Genom´ on 1,5...3 m kõrgune laiavõreline väga tihe põõsas. Selle okkad on 3,5...4,5 cm pikad (Laas, 2004). ´Hesse´ on kääbusjas väga madal põõsas, millel on 7...8 cm pikkused tumerohelised okkad ja veidi kaardunud oksad (Laas, 2004). ´Kobold´ on laikeraja vormiga ja jäikade okstega. Tihedalt asetsevad okkad on 2...3 cm pikkused (Laas, 2004).
(Laane, Laane 2005). 4.13. Rhus typhina Äädikapuu 4.13.1. Kirjeldus Joonis 15. Äädikapuu (Bakker) Äädikapuu e harilik sumahh (Rhus Typhina) nimele on erinevaid seletusi. Typhina sarnaneb sõnale typha (hundinui). Viide õiekobara sarnasusele hundinui pruuni osaga. Teine seletus nimele sarnaneb hirvesarvedele, s.t oksad on mõhklikud ja karvased nagu noore hirve sarved. Äädikapuu on pärit Põhja- Ameerika kirde-, ida- ja keskosast. Puu kõrguseks on 2-3 m (Palmstierna, Johanson 2006 ). Väga kiirekasvuline, aastased taimed sageli üle meetri kõrged (Laas 1987). Lehed on suured ja sarnanevad pihlaka lehtedele. Lehed muutuvad sügisel oranziks, kollaseks ja punaseks. Õied tulevad heledate kobaratena, mis asetsevad sirgelt ülespoole. Samad õiekogumid annavad punakasroosasid vilju, mis värvuvad sügisel pruuniks (Palmstierna, Johanson 2006). Puul on väike, hernetera suurune luuvili, mis on kaetud
10. Rhus typhina - harilik äädikapuu ehk sumahh 10.1 Lühikirjeldus Harilik äädikapuu pärineb Põhja-Ameerika idaosast (Roht 2007). Eesti oludes on tegemist mitmetüvelise kuni 3 m kõrguse puu või paljuharulise põõsaga. Tüvekoor on pruun ja kaetud peente konarustega. Võrsed on jämedad ja kaetud tihedalt punaste näärmekarvadega. Näärmekarvade tõttu on liigi kirjeldamisel võrseid sageli ka sametiga kaetud hirvesarvedega võrreldud (Johnson, Moore 2004; Johanson, Palmstierna 2006). Pungad on kuni 4 mm pikkused värvuselt oranžid ja soomustega (Johnson, Moore 2004). Hariliku äädikapuu lehed on kuni 40 cm pikkused, 11-31 piklikmunaja ja jämedahambulise servaga lehekesega (Roht 2007). Lehed on pealt tumerohelised ja paljad ning alt heledamad ja noorena karvased. Vanematel puudel on ainult leherood karvased (Laas 1987; Roht 2007). Sügisel värvuvad lehed punaseks ja on väga dekoratiivsed (vt. Joonis 1, Laas 1987). Harilik äädikapuu õitseb juunis-juulis
http://www.hortes.ee/?op=body&id=78&art=21(19.04.2016) 50.Inkodu 73 http://www.inkodu.ee/index.php?est/291/uudised/Napunaiteid-rooside-istutamiseks-ja- hooldamiseks (13.04.16) 51.Jaapani enelas http://rihupoiss.pbworks.com/w/page/6846336/JAAPANI--ENELAS (11.04.16) 52.J.C. Bakker Nurseries. http://www.jcbakker.com/product/malus-pendula-royal-beauty/ (15.04.2016). 53.Johnson, B.K, Palmstierna, I. 2006. Puud ja põõsad aias. Vasteras: Forma Publishing Group AB. 238, lk. 54.Johnson, O, More, D. 2004. Euroopa puud. Hong Kong: Printing Express Ltd. 464 lk. 55.Jordan, A. 2013. [WWW] http://laurries.blogspot.com.ee/2013/06/this-year.html (19.04.2016) 56.Juhani puukool. Puishortensia. http://juhanipuukool.ee/kaupdetail?idd=974 (14.04.2016) 57.Järve, S. ja Eskla, V. (2014). Puude ja põõsaste lõikamine. Viies trükk. Tallinn: Varrak. 187 lk. 58
annaabi.ee 
