mitu naist on orkestris.Sellel ajal ei olnud tal mõtteski, et kunagi võiks temast saada muusik. 5-6-aastaselt pandi ta sellele rajale, et Erist saab ja peab saama muusikamees. Eri Klas läks Tallinna 21. keskkooli 1.septembril. Eri klassijuhataja oli õpetaja Saar. Aga 2. septembril läks Eri teise klassi ja õpetajale ütles ta, et eile käis ta ju esimeses klassis 1.septembril. Eri ema käis peaaegu igal teisel päeval koolis, kuna Eri oli jälle mõne pahandusega hakkama saanud. Viiulit õppis Eri Klas kaua aega. Klaside pere ja David Oistrahh suvitasid Pärnus kaua aega koos. David ja Eri kuulasid palju muusikat magnetofoniga, mis oli sellel ajal uudsus. Iga plaadi kuulamise ajal vehkis Eri kätega. Sellest tuligi David Oistrahhile idee ja ta ütles seda Eri emale, et Eri võiks hoopis dirigeerimist õppida. David oli Eri muusikaline ristiisa. Aastaid hiljem, kui Eri õppis Tallinna
Antolini oli purjus, kuid sellele vaatamata annab noormehele nõu edaspidiseks. Holden lahkub õpetaja juurest väga ootamatult pärast seda kui ärkas ja tundis Antolini käsi oma pead silitamas. Lõpuks otsustas Holden linnast lahkuda ja rääkis sellest plaanist ka õele, kes ei luba tal seda teha, ja jääb seetõttu New York'i. Noored on mõneti mõtlematud inimesed, kuid samas ka võrdväärsed täiskasvanutega. Isegi kui noortel silmi peal hoida koguaeg, võivad nad ikkagi mingi pahandusega hakkama saada. See panebki neid oma elu ise vastutama.
Nad käisid ujumas, rääkisid paljudest asjadest ja tegid muud põnevat. Kuid ka suve ei kestnud kauaks, algas jälle kooli aasta. Kooli aasta ei alanud Gurra jaoks roosiliselt, eelmiselt õppeaastalt oli tal hoiatus, et kui ta pahandust teeb siis visatakse koolist välja, kuigi paljusid pahandusi ei teinud tema vaid keegi teine. Tihtipeale tegi hoopis pahandusi Roger, koolidirektori poeg, tema ei jäänud kunagi vahele ja jälle valetati, et seda tegi Gurra. Nii juhtuski, Roger sai hakkama pahandusega ja jälle süüdistati Gurrat. Ta kutsuti direktori juurde. Gurrat ootas koolist väljaviskamine. Ta oli nii kurb, et lahkus juba koolist. Malin ei jäänud otsusega rahule, sest ta teadis, et Gurra seda ei teinud. Ta lubas direktorile, et toob õige süüdlase tema juurde. Nii kutsuski Malin Rogeri tunnist ja valetas, et kui ta tõtt ei räägi siis tulevad tal politseiga suured pahandused. Roger jäi kõike uskuma ja läks rääkis direktorile kõik ära
Nõukogude ajal võis näiteks ainult avalikustada raamatuid , mis ülistasid Nõkogude Liidu valitsust ja liidreid , kedagi ei halvustada ega muud moodi solvata. Kõik raamatud läbisid kontrolli , et seal sees ei oleks isegi kautselt midagi halba NSV kohta kirjutatud. Telekatest ja raadiost tulid ainult ülistavad lood NSV kohta ja kunagi ei mainitud , et kellegil oleks halb kuskil või keegi oleks midagi halba tehtud, kui noorukid kuskil näiteks jäid purjus peaga vahele või muu pahandusega , siis seda ei pandud suure kella külge vaid vaikiti maha , et mitte näiteks kooli mainet alla viia , sest NSV liidus ei eksinud keegi reeglite vastu . Kirjad , mis isegi Nõukogude liidust välja saadeti kontrolliti läbi , et ei saadetakse midagi halvustavat riigist välja. Hetkel ei kujutaks ettegi , et asi oleks nii kontrolli all , kui see kunagi oli. Nii et olgem rahul sellegagi mis on !
Arno nägi seda klassitoa aknast ning ruttas teda päästma, õnnetuseks kukkus ka tema läbi jää. Sündmuskohale ruttas lible, kes nad jää seest nööriga välja tõmbas. Arno jäi väga haigeks ja puudus seetõttu koolist. Köster keelas õpilastel Arnot külastamas käia, sest kartis, et haigus levib edasi. Vaatamata keelule käis Teele haiget poissi, kes teda päästa üritas, siiski vaatamas. Järgmisel päeval sai Toots jälle pahandusega hakkama tuues kooli koera kaasa. Jõulud Õpetaja Laur kinkis Arnole viiuli. Pärast jõule tuli kooli uus õpilane Jaan Imelik, kes oskas kannelt mängida. Toots kasutas teda kohe ära selleks, et Teelega tantsida, tüdruk polnud nõus, mistõttu Toots tantsis temaga sunniviisiliselt. Kiir otsis lapsele head nime ning küsis Tootsilt nõu, vastutasuks pakkus ta õunu. Tootsi selline pakkumine eriti ei ahvatlenud ning Kiir lubas ta enda juurde peole kutsuda
isikuid. Seal lauldi ja räägiti kooli tulevikuplaanidest. Sügisel kuuldi, et direktor oli käinud Viinis end ravimas, kuid asi oli olnud lootusetu ning viimaks oli ta ära surnud. Ühel ladina keele eelviimasel tunnil tahtis õpetaja (Markson) Plebs teha õpilastele kontrolltöö. Kõik võimalused prooviti läbi, kuid miski ei aidanud – õpetajat oli võimatu teemast kõrvale juhtida. Lõpuks ei jäänud poistel muud üle, kui mõne pahandusega hakkama saada. Vare askeldas hoolega füüsikainstrumentide lähedal, mis asusid klassiukse juures riiulitel. Ta kinnitas mingi nööri kraanikausi külge ning kui ta oma pinki tagasi tuli ja nöörist tõmbas, kukkus vaskkraan kõva kolksatusega valamusse. Vett voolas üle kraanikausi ääre ja klassis uputas. Õpetaja pidi töö edasi lükkama ning saatis Jaagu kojamehe järele. Kojamees oli aga välja, putka juurde, suitsupausile läinud. Sealt saigi Jaak mehe
Arno nägi seda klassitoa aknast ning ruttas teda päästma, õnnetuseks kukkus ka tema läbi jää. Sündmuskohale ruttas lible, kes nad jää seest nööriga välja tõmbas. Arno jäi väga haigeks ja puudus seetõttu koolist. Köster keelas õpilastel Arnot külastamas käia, sest kartis, et haigus levib edasi. Vaatamata keelule käis Teele haiget poissi, kes teda päästa üritas, siiski vaatamas. Järgmisel päeval sai Toots jälle pahandusega hakkama tuues kooli koera kaasa. Jõulud Õpetaja Laur kinkis Arnole viiuli. Pärast jõule tuli kooli uus õpilane Jaan Imelik, kes oskas kannelt mängida. Toots kasutas teda kohe ära selleks, et Teelega tantsida, tüdruk polnud nõus, mistõttu Toots tantsis temaga sunniviisiliselt. Kiir otsis lapsele head nime ning küsis Tootsilt nõu, vastutasuks pakkus ta õunu. Tootsi selline pakkumine eriti ei ahvatlenud ning Kiir lubas ta enda juurde peole kutsuda
Hommikul oli poistel pohmell. Siis Martin varastas endale ja vennale rattad, millega nad ringi sõitsid ja ühel päeval ei tahtnud nad enam kodus olla, kuna kõht oli tühi ja nii läksid nad jälle Keni onni. Siis nad elasid jälle kerjuse elu, kuni tuli talv ja nad hakkasid käima päeviti päevakodus, kus oli soe ja nad said seal end puhtaks pesta ja kui õhtu saabus, läksid nad koju, kus nad said ükskord suure pahandusega hakkama. Nimelt nad tegid lõksu ja lootsid, et onu Paul kukub pikali, siis aga tuli hoopis vanaema, kes lendas prantsatusega põrandale ja nii nad löödi uuesti kodust välja ja siis polnud neil midagi muud teha, kui jälle Keni urkasse minna. Mattias hakkas nüüd niimoodi raha teenima, et näitas suurtele poistele, kuidas ta kellelegi peksa annab või kuidas ta liimi nuusutamisest kaifi saab ja lollusi siis teeb. Ükskord aga võeti
Ellen Niit tahab Krõlli lugejatele südamele panna, et kõige sagina sees ei tohi õppimist ära unustada. Krõll on olnud alati usin uusi asju ära õppima. Värssraamat ,,Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta" räägib sellest, kuidas Krõll ei saanud ega saanud põrandapesuga hakkama: küll tal puudus pang, küll pole lappi, küll on praht maas. Kõik vajalikud asjad põrandapesemiseks hangib talle ema. Pesemise ajal saab Krõll pahandusega hakkama: ta ajab kogemata kogu vee maha ning jällegi aitab ema tal kõik korda saada. Nii õpibki Krõll põrandapesu koos ema abiga ära. /...Krõll tahtis nii põrandat pesta, et pistiski lapi pange. Ta hüüdis: ,,Ma lihtsalt ei kesta!" Kuid hoog sai vist natuke kange, vesi loksus, oi, appi, appi, loksus pange seest läbi õhu, plartsatas kaarega vastu kappi ja Krõllil just üle kõhu. Ja taas tuli ema appi, tuli kähku ja
õhuke ning Teele kukkus seal jääkülma vee sisse. Arno nägi seda klassitoa aknast ning ruttas teda päästma, õnnetuseks kukkus ka tema läbi jää. Sündmuskohale ruttas lible, kes nad jää seest nööriga välja tõmbas. Arno jäi väga haigeks ja puudus seetõttu koolist. Köster keelas õpilastel Arnot külastamas käia, sest kartis, et haigus levib edasi. Vaatamata keelule käis Teele haiget poissi, kes teda päästa üritas, siiski vaatamas. Järgmisel päeval sai Toots jälle pahandusega hakkama tuues kooli koera kaasa. Jõulud Õpetaja Laur kinkis Arnole viiuli. Pärast jõule tuli kooli uus õpilane Jaan Imelik, kes oskas kannelt mängida. Toots kasutas teda kohe ära selleks, et Teelega tantsida, tüdruk polnud nõus, mistõttu Toots tantsis temaga sunniviisiliselt. Kiir otsis lapsele head nime ning küsis Tootsilt nõu, vastutasuks pakkus ta õunu. Tootsi selline pakkumine eriti ei ahvatlenud ning Kiir lubas ta enda juurde peole kutsuda. Toots oli pakkumisega
Kurat olnud sellepärast tööd hoole ja hirmuga enne kukelaulu püüdnud valmis saada. Ta kannud hirmus suured kivid kokku ja ladunud müüriks. Linn olnud juba müüridaga kõik valmis. Kurat läinud veel külasse kord katuseõlgi tooma, selle raske sületäiega viibinud Kurat vähe kauaks . Kui õlesületäiega linna juure saanud, laulnud küla kukk: ,,Kikkeri-kiii!" Kuradi töö olnud nüüd keelatud, suure pahandusega visanud Kurat prantsti õled sellast maha ja hüpanud linnamüüri peale ja pildunud müüri kõige pealmised suuremad kivid maha. Üks õige suur kivi, mis Kurat esimatse pahandusega müüri pealt visand, olla sülda 40 müürist kaugel, nagu suur hea heinasaad. Ta olla kõiki sennasamma müüri kõrva maha kihutanud, nõnda et müüri tagan suur kividelasu olla, mida veel tänapäevalgi näha võib.
Emma tahtis kirikut näha, see aga Leonile ei meeldinud ning kiirustas kogu aeg ära, aga Emma ei tahtnud minna. Lõpuks vedas Leon ta tänavale, kus lasi kutsuda neile juhi ning sõitsid terve linna mitu korda läbi ilma peatumata, kus lõpuks ühel kõrvaltänaval Emma väljus. Kui Emma kodukülla jõudis kästi tal kohe Homaiside juurde minna. Seal oli hoidiste tegemiste päev (ka teistel külaelanikel). Terve pere oli köögis laua ümber, Justin oli pahandusega hakkama saanud käinud apteekri kapernaumas, see hr. Homaisile ei meeldinud ja oli väga vihane. Emma oli sinna kutsutud, et teatada temale ta äia surmast. Kodus oli lein. Paari päeva pärast saabus ka vanapr. B noorte juurde, asuti leina toimetuste kallale. Hr. Lheureux tuli rääkima, et pole kiiret tema võlaga. Emma ei teadnud sellest eriti midagi, lisaks oli veel mingeid pabereid vaja allkirjastada, aga enne konsulteerida mõne notariga. Lepiti kokku, et Emma läheb Rouenisse hr
annaabi.ee 
