maailmasõja ajal ja seda eelkõige poliitilistel põhjustel, sest pageti Nõukogude okupatsiooni eest. Enamik pagulastest oli koondunud Rootsi ja teistesse Lääne- Euroopa riikidesse kus nad paigutati ümberasujate laagritesse. Repatrieerus(pöördus tagasi kodumaale) 1946. aasta kevadeks ligikaudu 15000 eestlast, lääneriikidesse jõi umbes 75000. Väliseestluse olulisemateks keskusteks olid Toronto, New York, Stockholm. Välis- Eesti ühiskonna poliitiline tegevus tugines mitmesugustele pagulasorganisatsioonidele(Eesti Komitee, Eesti Rahvusfond). Moodustati Eesti Rahvusnõukogu. Pagulasühiskonna sisepoliitilise elu tähtsaks koostisosaks olid Välis-Eesti ajalehed. 1972. toimusid esimesed ülemaailmsed eestlaste päevad Torontos. Mitmes riigis on ka Eesti Maja. Olulised olid isiklikud kontaktid, kultuurikontaktid ja teaduslikud kontaktid .
pagesid NL okupatsiooni eest, paljud jäid vangi või olid sunnitud sunnitööle minema. Enamik pagulastest olid Rootsis ja teistes Lääne-Euroopa riikides, kus nad paigutati ümberasujate laagritesse. Paljud pidid repatrieeruma, kuna NL palus teistel riikidel nad välja anda. Läände jäi ligikaudu 75 000 eestlast. Olulisimad keskused olid Toronto, New York ja Stockholm. Pagulaskonna tegevussuunad Välis-Eesti ühiskonna poliitiline tegevus tugines mitmesugustele pagulasorganisatsioonidele. Rootsis loodi Eesti Komitee, Eesti Rahvusfond ja Eesti Rahvusnõukogu, mille toetajaskond moodustas eksiilvalitsuse, mille etteotsas sai August Rei. USA-s olnud Eesti Vabariigi Peakonsulaat ei tunnistanud Eesti Rahvusnõukogu. Pagulaste sisemine poliitiline organiseerumine tõi kaasa enamiku endiste Eesti erakondade taastamise, juurde loodi ka uusi poliitilisi ühendusi. Oli kaks leeri: need, kes pooldasid väga selget rahvusühtsust, ja need, kes vajasid poliitilist mitmekesisust paguluses
Pagulaskonna tegevussuunad ülevaated jne. ametlikult keelatud kirjanduse ja omaalgatuslike kirjatööde paljundamine Välis-Eesti ühiskonna poliitiline tegevus tugines mitmesugustele ja levitamine. Balti apell nõuti MR pakti lisaprotokolli avalikustamist ja kehtetuks pagulasorganisatsioonidele. Rootsis loodi Eesti Komitee, Eesti Rahvusfond ja Eesti tunnistamist koos kõigi tagajärgedega. Selle koostasid eesti, Läti Leedu vabadusvõitlejad. Rahvusnõukogu, mille toetajaskond moodustas eksiilvalitsuse, mille etteotsas sai August 1983 Euroopa parlament võtab vastu otsuse Balti riikide iseseisvumiseks. Rei. USA-s olnud Eesti Vabariigi Peakonsulaat ei tunnistanud Eesti Rahvusnõukogu. 43
,,vabatahtlikult" kodumaal naasta. 1945. aasta oktoobris otsustas Rootsi Riigipäev välja anda 167 baltimaalast. Vabatahtlikult või sunniviisiliselt suundus kodumaale tagasi e. repatrieerus umbes 15 000 eestlast. Lääneriikidesse jäi lõppkokkuvõttes ligikaudu 75 000 eestlast, kes olid peamiselt Rootsis või Saksamaal. Väliseestluse olulisemateks keskusteks olid muutunud Toronto, New York ja Stockholm. Välis-eesti ühiskonna poliitiline tegevus tugines mitmesugustele pagulasorganisatsioonidele. 1946. aastal loodi eesti Rahvusfond, millega koguti raha välispoliitiliste aktsioonide elluviimiseks. Pagulaste poliitilise elu keskus oli Rootsis. Moodustati Eesti poliitiliste erakondade koostööorganina eesti Rahvusnõukogu. Selle organisatsiooni toetajaskond moodustas 1954. aastal pagulus- ehk eksiilvalitsuse, mille etteotsa sai August Rei. Peale A. Rei surma sai peaministrike Tõnis Kint ja 1990. aastal tema järglasena Heinrich Mark. Paraku ei tunnustanud seda eksiilvalitsust
Raskusi tekkis esile ka haritlastel, kuna enamus eestlaste poolt leitud tööst oli füüsiline. Aja möödudes said väliseestlased asukohti riigiametites, hakkasid tegelema ettevõtluses või leidsid rakendust mujal. Pagulaste teine, tähelepanuväärselt haritum põlvkond suutis edukalt läbi lüüa nii majanduses, teaduses kui ka teistes valdkondades. xxxvi. Pagulaskonna tegevussuunad Välis-Eesti poliitiline tegevus tugines mitmesugustel pagulasorganisatsioonidele. Ühe osa sellest moodustus nn välisvõitlus, mille peamine eesmärk oli pagulaste asukohamaade üldsuse ja poliitikute informeerimine olukorrast okupeeritud Eestis ning lääneriikide avaliku arvamuse mõjutamine. Korraldati poliitilisi meeleavaldusi ja osaleti teistel üritustel, kus oli võimalik oma eesmärke ja taotlusi tutvustada. Nende rahastamiseks loodi 1946. aastal Eesti Rahvusfond. Tähtsaks pagulaste poliitiliseks
kus nad paigutati ümberasujate laagritesse. Vabatahtlikult või sunniviisiliselt pöördus kodumaale tagasi ehk repartieerus 1946. aasta kevadeks ligikaudu 15 000 eestlast. Lääneriikidesse jäi lõppkokkuvõttes 75 000 eestlast, kes leidsid peavarju peamiselt Rootsis ja Saksamaal. Väliseestluse olulisemateks keskusteks olid muutunud Toronto, New York ja Stockholm. Välis-Eesti ühiskonna poliit. tegevus tugines mitmesugustele pagulasorganisatsioonidele. Eesti poliitiliste erakondade koostööorganina moodustati Eesti Rahvusnõukogu. Selle toetajaskond moodustas 1954. aastal pagulus- ehk eksiilvalitsuse, mille etteotsa sai EV viimase põhiseadusliku valitsuse vanim teovõimeline liige August Rei. Tema järel sai peaministriks Tõnis Klint ja peale teda Heinrich Mark. Paraku ei tunnustanud seda eksiilvalitsust NY-s asuv Eesti Vabariigi Peakonsulaat, kui teine oluline Eesti riikluse kandja välismaal. Sama meelt olid ka teised
annaabi.ee 
