■ 1944-1990 anti välja: – 267 romaani – 181 luulekogu 75 autorilt – memuaarkirjandust – 90 autorilt ilmus ligi 155 teost ■ 1950 hakati kirjutama teoseid PAGULASKIRJANDUS ■ Tunti puudust allikmaterjalidest ■ Otsiti kontakte kodumaal olevate inimestega ■ Materjal läbis mitmeid ohte ■ Peamiselt saadeti välja trükimaterjali: sõjaeelsed ajakirjad jms ■ Mida vanem materjal seda lihtsam oli ■ Oskar Kruus oli üks esimesi, kes hakkas koguma pagulaskirjanike materjale PAGULASKIRJANIKUD ■ Marie Under ■ Artur Adson ■ August Gailit ■ Karl Ristikivi ■ Gustav Suits ■ Johannes Aavik KALJU LEPIK ■ Sündis 7. oktoobril 1920. aastal Järvamaal Koeru alevikus ■ Eesti luuletaja ■ Alghariduse sai Koeru algkoolist ■ 1935–1939 Tallinna Kaubanduskool KALJU LEPIK ■ 1940. aastal asutas koos Enn Keraga kirjandus- ja kunstirühmituse „Tuulisui“ TUULISUI Kirjanduselt ja kunstilt nõuti rahvuslikkust,
massiliselt nii Tartus kui Tallinnas- isegi Patarei vanglas. Eesti kirjandus seevastu ei lõppenud. Kirjanikud jagunesid kaheks: pagulaskirjanikud ja kirjanikud, kes pidasid oma kodumaad tähtsamaks kui vabadust. Väga paljud kirjanikud põgenesid näiteks Rootsi. Välismaal jätkati oma loomingut ja väljaspool Eestit oli neil suurem sõnavabadus. Eestis seevastu oli väga range tsensuur ja ei olnud võimalik enda loomingut avaldada selliselt, nagu see loodud oli. Enamuste pagulaskirjanike looming oli Eesti NSVs isegi keelatud. 1960. aastatel said kirjanikud natukene suurema vabaduse ja luules ilmus välja nn kassetipõlvkond. Täieliku vabaduse said kirjanikud alles Eesti taasiseseisvumisel. Üheks okupatsiooni tulemuseks saab pidada rikast pagulaskirjandust, kus kirjanikud avaldasid igatsust kodumaa ja vabaduse järgi. Inspiratsiooni kirjanikel jätkus.
kaudu, nagu Ameerika hääl ja Vabadusraadio. Nõukogude kultuuripoliitika tõttu ei ole säilinud kirjutisi Eesti rahvale olulisest perioodist. Hävitati suur osa iseseisvusaegadest ajalehtedest, ajakirjandusest ning ka ilukirjandust. Rahvas ei saanud lugeda mida tahtis. Näiteks eriti masendav oli vaimne surutis Stalini valitsemisaastate lõpul kui ka Breznevi võimuloleku ajal. Paljud eesti haritlased põgenesid Eestist ja said välismaal olles oma loometegevust jätkata. Anti välja pagulaskirjanike teoseid, levis vabale Eestile kombeks olnud seltsielu. Seevastu kodumaale jäänutel seda piirati, kontrolliti ja sunniti looma Nõukogude korrale omast loomingut, sest muidu seda lihtsalt ei avaldatud. Ent vaimne vastupanu nõukogude võimu survele jätkus siiski. Eesti kirjandusele sai iseloomulikuks nii öelda ridade vahele kirjutamine. Kogu ühiskond läbis propaganda, millega üritati allutada vaimsust valitsevale režiimile. Propagandaga üritati ka kiriku mõju vähendada.
Jake armastab Breti, kes paraku tema tunnetele ei vasta ja tema asemel miilustab Cohni, Mike`i ja Pedroga. 5. Neile meeldib pidutseda ja alkohoolseid jooke tarbida, samuti käivad nad härjavõitlusi vaatamas 6. Tervikliku inimese ideaali kannab minu meelest Pedro, kuna kõik imetlevad teda, ta on noor ja tal pole puudusi ega halbu kombeid nagu teistel tegelastel. 7. Kadunud sugupõlveks nimetas Hemingway ka kahe maailmasõja vahel Euroopas elanud pagulaskirjanike ringi kuhu ta ka ise kuulus, samuti nagu kirjanikudki rändasid ka raamatu tegelased Euroopas ringi. 7. Raamatu peategelaseks on Jake Barnes ja ta sõbrad-tuttavad, kelle elu möödub lõbutsedes, juues ja pidutsedes, kuid mis on ometi kantud sügavast isiklikust traagikast. Sisemine valu hoitakse aga endas - mured juuakse maha, et mitte mõelda. Neil puudub võime luua tugevaid sidemeid, ning isegi millestki sügavamalt hoolida.
Eesti pagulaskirjandus oli kirjandusliik, mis arenes väljaspool venelaste poolt okupeeritud Eestit aastail 19441990. Väliseesti kirjanudse tekke põhjused: · Kodust oli lahkunud palju kirjanikke (M.Under, G.Suits, H.Visnapuu, A.Gailit, A.Mälk) · Oli põgenetud vägivaldse võimu eest, kellele oli vaja vaimselt vastu hakata · Oma rahvusliku kuuluvuse kinnituseks identiteet Pagulaskirjanike põlvkonnad: · Vanempõlvkond kirjanikud, kes juba Eesti Vabariigis olid tuntud. Neile oli lahkumine kodumaalt kõige valuam, sest maadesse, kuhu mindi polnud nende nimed tuntud, seega polnud kirjanikuna elatist teenida võimalik. G.Suits, M.Under, A.Adson, H.Visnapuu, A.Gailit, K.Ristikivi, A.Mälk · Keskmine põlvkond See oli arvukaim grupp. Kirjanikud, kes lahkudes olid umbes 20 aastased. Neil oli gümnaasiumiharidus ja enaik vallalised
H. Tammsaare. Tartus tegutses Kõrgem Kunstikool Pallas. Muusikaalaselt olid tähtsamateks näiteks Heino Eller ja Artur Kapp. Algatati kodukaunistamise aktsioon. (Nõukogude periood) 1940. aasta Nõukogude anneksioon katkestas Eesti kultuurilise arengu ning allutas kultuuri ja hariduse ideoloogilisele kontrollile - nõuti sotsialistlikku realismi. Samal ajal arenes märkimisväärne eesti kultuuri haru eksiilis – Rootsis, Kanadas jm andsid eesti kirjastused välja pagulaskirjanike teoseid, levis eesti seltsielu. Ka Eestis jätkus kultuuriinimeste vaimne vastupanu nõukogude võimu survele. Vastupanu ja kompromissi paineid on oma teostes ilmekalt kujutanud Jaan Kross. Kirjandust pidi lugema niiöelda ridade vahelt, käis kassi-hiire mäng ideoloogilist järelevalvet tegeva Glavlitiga. 1960. aastate "sula", lõppes stalinism, mis (MEIE ENDA MÄRGE; EI LOE: Sulaaeg oli periood, mis algas Nõukogude Liidus pärast seda, kui Jossif Stalini isikukultus 1956
l Moskva oli rahvaste vendluse sümbol Pagulaskirjandus l Teemad, mis kajastusid pagulasproosas: l kodumaa ajalugu ja olud enne II maailmasõda l asukohamaade argipäev l kodumaalt põgenemine l Piiblitemaatika l Teemad, mis kajastusid pagulasluules l koduigatsus, mis oli süngetooniline ja tõsine l piltluule ja sürrealism l isklikud hindehädad, perekond, loodus Pagulaskirjanike põlvkonnad l Kirjanikud, kes juba Eesti Vabariigis olid tundud. Neile oli äraminek kõige valusam. Nendeks olid G. Suits, M. Under, A. Adson, H. Visnapuu, A. Gailit. l Kirjanikud, kes ära minnes olid umbes 20aastased ja kes suutsid end paguluses oma valitud erialal teostada. Nendeks olid K. Lepik, I. Laaban, B. Kangro, R. Kolk, A. Viirlaid. l Kirjanikud, kes läksid pagulusse lastena ning olid rohkem seotud asukohamaa kui Eesti kultuuri ja eluga
) mõneti moonutatult trükki alles 1970. aastal. valiksarjade väljaandmist 1950. ja 1960. aastail. 1960. aastail astus lugejate ette ka terve Ehkki klassikuidki tabas mõningane plejaad suurepäraseid luuletajaid Jaan Kross, tsenseerimine (kasvõi juba valiku kaudu), Ain Kaalep ja Ellen Niit, ning see aitasid need sarjad koos pagulaskirjanike osalise legaliseerimisega kaasa eesti kirjan järel kassetipõlvkonna esindajad PaulEerik Rummo, Mats Traat, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Viivi Luik jt. Eraldi võib esile tõsta PaulEerik Rummo suurt tähelepanu äratanud ja eesti luule arengulukku sügava jälje jätnud kogu “Lumevalgus... lumepimedus” (1966). Mitmed nimetatud autoritest kirjutasid hiljem
Hakatakse tegema vabaõhulavastusi. 1940 on tema mustemaid aastaid 40-42 leinalised sündmused: kaotas Eesti Vabariigi ja viis kõige lähemat inimest: suri äi, kasutütar küüditati 4-aastase lapsega, 42 suri tuberkuloosi Ing. Viimased kaks aastat eestis on rahutud, olulist ei kirjuta. 1944 sügisel viivitab viimase hetkeni 22. september lahkub Tallinnast, Lihulast paadiga Saaremaale, sealt laevaga Saksamaale. On põgenike laagris, veel suurem õnnetusL Ta püüab eesti pagulaskirjanike elu reguleerida, tahab avada ülemaailmset Eesti Kirjanduse Seltsi. 1946 valikkogu "Tuuline teekond" (enne valmis), uuem luule "Esivanemate hauad". 1947 "Ad astra", poliitiline, rahvuslik, surm, armastus. Samal aastal "Periheel" (päikese kaugeim punkt), "Ingi raamat" leinaluule. 1948 "Mare Baltikum" uus sõjajärgne ajaluule. 1950 USAs "Linnutee". 9. oktoobril 1949 on juba seal, tunneb end üksi, ei kohane. Eluline-loominguline kriis. 1950 60. juubel, 3
Iseseisvusajal jätkus seltsielu, maale jõudis linlik elulaad. Algatati kodukaunistamise aktsioon; Konstantin Pätsi valitsusajal pandi rõhku isamaalisele kasvatusele. Nõukogude periood 1940. aasta Nõukogude anneksioon katkestas Eesti kultuurilise arengu ning allutas kultuuri ja hariduse ideoloogilisele kontrollile. Kunstis ja kirjanduses nõuti sotsialistlikku realismi. Samal ajal arenes märkimisväärne eesti kultuuri haru eksiilis Rootsis, Kanadas jm andsid eesti kirjastused välja pagulaskirjanike teoseid, levis eesti seltsielu. Ka Eestis jätkus kultuuriinimeste vaimne vastupanu nõukogude võimu survele. Vastupanu ja kompromissi paineid on oma teostes ilmekalt kujutanud Jaan Kross. Nõukogude ajastu eesti kirjandusele sai üldiselt iseloomulikuks n- ö ridade vahele kirjutamine ning kassi-hiire mäng ideoloogilist järelevalvet tegeva Glavlitiga. 1960. aastate "sula" võimaldas mõnevõrra suuremat vabadust; luules kerkis esile nn
genereeruma, proosas ja draamas tuleb tähendusi hiljem juurde. On selge, et paguluskirjandus on pigem pagulaste väljaelamine. Kirjutatakse oma nostalgilistest mõtetest, tagasi pöördumine kodukohta jms. On ka poliitilisi võitlevaid tekste, kuid samas nooremas kirnaikkonnas on näha ka intensiivseid otsinguid sunnitud olukorda sattumine, kuid sunnitud olukord avab ka uusi perspektiive. Kontakti otsimine pole pigem pagulaskirjanike nähtus, pigem ollakse enesesse kapseldunud. 40ndate lõpust ja 50ndate alguses võib hakata rääkima modernistlikust hüppest. Tavaliselt selline modernistlik hüpe võiks olla midagi sellist, kus kirjanikud teevad tugevat häält, kuulutavad midagi, teevad manifeste, seda ei tule, kirjanikud püüavad väita, et nad ei tegele üldse modenismiga. Seda võib kirjeldada kui hiilivat hüpet. Tähenduslik on see, et mingid juhtautorid (Ristikivi,
annaabi.ee 
