Põgeniti ka Saksamaale, kuhu põgeneti Saksamaa poolt varutud laevadega. Põgeneti ka teistesse Euroopa riikidesse. Eestis pagenemist peeti esialgu ajutiseks, kuid väga mitmed pagejad jäid siiski sinna riiki kuhu nad olid põgenenud. Kõik eestlased ei jäänud välismaale. Neid sunniti tagasi pöörduma, tagasi jõudis umbes 21000 inimest. Neist umbes 10000 olid endised sõjaväelased. Rootsi ja Saksamaale põgenenute saatus juhtus olema mitmes asjas erinev. Rootsi jõudnud pagejate elu oli riigi poolt hästi organiseeritud. Saksamaal aga hakati moodustama koondavaidlaagreid. Põgenejate laagrid võisid olla väga heas seisus ja ka väga halvas. Rootsis kaotati põgenejate laagerid 1945.aastaks, kuid Saksamaal kaotati viimane laager 1953. Rootsis saadeti üsna pea eestlased iseseisvat elu elama. Saksamaal see vastu tuli pagejatel veeta veel mõned aastad veel laagrites. Saksamaal hakati inimestele tegema taustauuringuid. Selle käigus anti NSV Liidu kodanikud
ükskõik mis hinna eest ja peaaegu võiks ütelda ükskõik kuhu. Põhjus selliseks masspõgenemiseks oli väga lihtne. Vene võimu esimesel aastal Eestis, 1940-1941, oli inimesi tuhandete viisi arretee ritud ja hukatud ning kümnete tuhandete kaupa küüditatud - küll ümber asumise, küll mobilisatsiooni sildiall. Neist päevist pärit hirmutunne oli kõigil elavalt mõttes ja meeles. Kes sai, põgenes üle mere Rootsi. Pagejate hulgas oli nii lihtsaid ranna-inimesi, talupoegi kui ka haritlasi. Enamasti mindi teele väikestes kalapaatides, kuigi mõnedel õnnelikumatel õnnestus ühel või teisel teel muretseda väike purje- või mootorlaev. Meri oli neil päevil tormine ja sellest kui paljud teel hukkusid, puuduvad igasugused andmed. Kümned tuhanded jõudsid siiski elu ja tervisega Rootsi. Teised läksid meeleheitest aetuna sakslaste poolt varutud laevadele, kuigi sümpaatiat Hitleri-
20 Kallas 1903: 54 21 Kallas 1903: 18, 35 22 Maamägi 1980: 9 23 Kallas 1903: 3 käesoleva sajandi teise poole uurijate poolt. Peterburi kubermangu Oudova kreisis elanud luterlastest eestlaste kohta arvas omal ajal juba statistik, geograaf ja etnograaf Peter von Köppen, et need olid oma ala algasukad, mis "väikese killuna alles jäid, kui nende rahvas võidukate venelaste poolt Eesti- ja Liivimaale aeti". Üksikud sealseid eestlasi pidas ta hilisemate pagejate järglasteks24 sel juhul jääb aga arusaamatuks, kus need Venemaale jäänud eestlased, keda venelased eest ära ei ajanud, oma luteri usu said: vene ülevõimu saabudes pidid nad ju ikka alles paganad olema. Suulise pärimuse kohaselt olevat seevastu kõik sama kubermangu Seretkeni vallas elanud õigeusku eestlased Liivimaalt tulnud pagejate järglased, kes oma koguduse ja kirikuõpetaja puudusel olid usku vahetanud 25.
sisenenud või sealt lahkunud TartuTallinna maanteed mööda, teab Tähtvere mõisahoonet. Selle ümbruses moodustab maapind loomuliku kaitsepositsiooni ning läti punased kütid olid valinud selle joone uljaste vabastajate tõrjumiseks. Edasi kuni linnani laius tollal lage mõisapõld, mille jõepoolsesse külge oli asutud rajama parki. Rongidelt maha hüpanud Kuperjanovi pataljon ja soomusrongide endi dessantüksused ründasid lätlasi ägedalt, murdsid vastupanu ja tungisid pagejate kannul linna. Olen muuseas sellel väljal üles kasvanud, kuid veidi kõrval, Ilmatari tänavas, kust lahing ilmselt otse üle ei käinud. Dessantüksused läksid ühelt poolt, soomusrongid teiselt poolt. Tartu raudteejaamas langes Eesti vägede kätte rikkalik sõjasaak mitusada vagunit, kolm vedurit ja hulgaliselt laskemoona. See oli Vabadussõja vaimus: kes tahtis Eesti eest sõdida, pidi kõigepealt vaenlase käest endale püssi ning padrunid võtma. Väike liialdus muidugi, aga...
jaoks. Sellega tegeles nii riigi kui ka seisuslik võim. Talupoegade pagemine kubermangu piires- kui kuskil oli talu tühjaks jäänud, siis talupoeg tihti rändas sinna. Kuigi see pagemine oli rangelt keelatud, siis talupoega tihti ei kästud naaksu tömmata, sest tuli ju ometigi tööjöudu juurde uuele möisnikule. Samuti ka pagemine provintsist väljapoole. Ntks Soome. Seda aga üritati ära kaotada, karistusi karmistati jne. Hakati ähvardama karistusega ka pagejate varjajaid. Aja jooksul suurendati ka pastorite vastutust oma koguduse liikmeid paigal hoida. Ka talupoegadel oli kohustus vöörad talupojad kinni pidada, mõisa viia ja seal sisi identifitseeriti ta. Nende seaduste karmistamisel oli ka tulemus, neid hakati aja jooksul järjest rohkem kätte saama. Üks selle pöhjus oli ka muidugi pagejate arvu suurenemine. Talurahva abiellumise õigus- selleks et talurahavst laulatada, pidi pastor saama mõisniku loa
annaabi.ee 
