Theoderich ja Zemgale piiskop Lippe Bernhard. Riiast lähtunud ristisõda oli Eestimaal põrkunud eestlaste ja neid toetama asunud Vene vürstide tugevale vastupanule, mistõttu pidasid piiskopid vajalikuks leida endale uusi liitlasi. Nii palutigi kuningat astuda eestlaste ja venelaste vastu sõtta, lubades vastutasuks Eestimaa ja võib-olla ka Liivimaa tema võimu alla anda. Valdemar lubaski järgmisel aastal Eestimaale minna. Peagi sai ta Paavstilt loa liita paganatelt vallutatavad alad Taani riigi ja selle kirikutega. Randunud vägi hõivas vastupanuta Lindanise linnuse, lammutas selle ja asus uut ehitama. Miks revalased vana linnust ei kaitsnud või oli see mingil põhjusel maha jäetud, pole selge. Küll asusid revalased ja harjulased Henriku Liivimaa kroonika järgi kohe sõjaks valmistuma ja väge koguma, samal ajal väliselt sõbralikkust näidates ja vanemaid Taani kuninga juurde rahu tegema saates.
Kaks aastat hiljem pühitseti ta Liivimaa piiskopiks. Jäeti mulje, et roomakatoliku kiriku eesmärk ongi ainult usu levitamine. Ükskülla rajati kirik ja kivilinnus. Mõned liivlased lasid end ristida, sealhulgas ka Toreida vanem Kaupo. 1191. läkitas Meinhard oma abilise munk Theoderichi Eestimaale. Kroonika järgi arvanud eestlased, et Theoderich olevat oma tulekul Päikese ära söönud, kuna samale ajale langes päikesevarjutus, ning Theoderichi ähvardanud ohud paganatelt. Liivlastele aga said varsti selgeks kiriku tõelised plaanid. Pärast Meinhardi surma ametisse pandud piiskop Bertholdil tekkisid liivlastega tõsised vastasseisud ning ta pöördus tagasi Saksamaale. Paavsti toetusel oli aga Berthold juba hakanud koguma ristisõdijate väge. Ta naasis 1198a. suvel sõjaväega Liivimaale ning langes esimeses liivlastega peetud lahingus. Vallutussõja juhiks sai uus piiskop Albert, kes oli energiline ja võimuahne. Tema rajas 1201 Riia linna kannakinnituseks.
koos Maxentiusega sõjaväe poolt. Samal ajal oli võimul ka Galerius, võimule pääsemiseks tuli Constantinusele oma vastased Maxentius ja Galerius elimineerida. 312. aastaks oli ta selle saavutanud, kuid asemele kerkis vastasseis paganliku Liciniusega. Siiski asus ta läbi viima kristlikke reforme ning andis oma esimesel tõelisel valitsusaastal (312) välja edikti, millega lubas kristlastel taas oma kultusi läbi viia ning nõudis paganatelt sallivust kristlaste suhtes. Juba 313. aastal vabastas ta kogu vaimulkkonna maksudest. Seadusest ei puudunud ka punkt, mille kohaselt ei tohtinud vaimulikuks hakata maksudest kõrvale hiilimise eesmärgil. See seadus oli aluseks ka hilisemale kiriklikule seadusandlusele. 318. aastal Piiskoplik ärakuulamine- piiskop võis olla vahekohtunikuks inimeste isiklikes küsimustes, piiskopi roll muutus seega ilmalikuks. 320. aastal vabastas Constantinus abielutud askeedid ja lastetud perekonnad
13. saj kangelaslaulud 11 13 saj islandi laulud. Snorri XIII, kellele omistatakse ka noorem edda. Üleminek pärgamendilt paberile 11. saj. Teosed saavad paremini levida. 1054 kiriku lõhenemine rooma- ja kreeka-katolikuks kirikuks. 12. saj alguses Umar Hajjam. Araabia kirjandus Euroopas. 14. saj peale on ülikoole juba päris tihe võrk. Nende roll intellektuaalse elu edendaja ja keskustena. 11 13 saj ristisõjad 8tk. Eesmärk oli vallutada paganatelt pühasid paiku. Jeruusalemma vallutamine 11. saj-l. Itaalia renessanssi viimane suur kirjanik Tasso kirjutas poeemi ,,Vabastatud Jeruusalemm" I ristisõja sündmuste taustal. Parzival 12-st sajandist on ka rüütliromaan, milles peegeldub ristisõja temaatika. Armastus, mis ületab vaenupiire. See temaatika hakkab ka sel ajal suurelt levima. 12.- 14. saj rüütlikirjandus tähtis nähtus keskajal. Kangelaslaulud on ilma autorite nimedeta ja me ei tea neid, aga al 12
piirkonnaga, selles ei saa näha aga juriidilist akti. Diskuteeritav on ka see, millal sai Liivimaast osa Saksa Keisririigist - vaieldava juriidikaga, nimelt on Saksa keisrid andnud oma toetusürikuid Liivimaa piiskoppidele, kas nad tegutsesid seda tehes Saksa kuninga rollis, millises rollid need keisrid neid dokumente on andnud on vaieldav. See, mille juurde me saame jääda, et Liivimaa ---? 13. sajandil sai riigi vürstideks, paganatelt allutatud alad anti neile lääniks keisri poolt, samas jäid need läänistusaktid formaalseks ja ka 14. sajandil veel olulisem oli paavsti roll Liivimaa asjus kui keisrite oma. Alles 1356 on need dokumendid Karl IV poolt uuesti kinnitatud, vahe peal ei olnud selline keisririigi side oluline, see et Liivimaa on Reichi osa saab tähtsaks 15. ja 16. sajandil. Järgnevalt paar sõna paavsti legaatide tegevuse kohta. 12.03.12 Liivimaa sisesõda
annaabi.ee 
