Tehnoloogia areng keskajal Pikkade sajandite jooksul, mil paberivalmistamise oskus Hiinast Euroopasse jõudis, toimusid muudatused nii valmistamistehnoloogias kui ka paberimassiks kasutatava toormaterjali osas. Juba eestikeelsest terminist (püti- ehk kaltsupaber, ingl. ragpaper, sks. Lumpenpapier) on näha, et põhiliseks tooraineks olid kaltsud. Kuna enamik riideid valmistati tol ajal linasest materjalist, oli taoline tooraine odav ning seda leidus praktiliselt kõikjal. Tõsi, Euroopas kasutati toormaterjalina ka puuvilla, kuid sellest valmistatud paberi omadused olid märksa halvemad kui linasel kaltsupaberil. Katsetati ka villaste ja siidikaltsudega, see aga
Meister sõelaga 2. Paberilehtede astamine vildi vahele 3. Lehtede kokkupressimine 4. Lehtede kuivatamine nööril 5. valmis paberilehtede kastmine liimisegusse Tänapäeval valmistatakse paberit nii: · Langetatakse puud, saetakse palkideks ja saadetakse paberivabrikusse · Eemaldatakse puukoor · Palgid purustatake väikesteks pilbasteks · Lisatakse vesi ja kemikaalid ning saepuru keedetakse paberimassiks · Paberimassi tambitakse, et lõhkuda jämedad koed · Lisatakse vanapaberimassi · Paberimass puhastatakse ja valgendadakse · Mass kuivatatakse liikuval sõelal · Kuumad rullid kuivatavad paberit ja pressivad kiud tihedasti kokku · Valmis paber keeratakse rulli Tänapäeval kasutatakse paberit hästi palju: 1. Vahatatud paberit kasutatakse pakendite
koort, puuvillaseid kaltse, riisi- ja nisuõlgi jm. Paberitootmise tehnoloogia jäi kuni 18. sajandini lõpuni peaaegu muutumatuks. Paberi tooraineks olid peamiselt linased kaltsud. Kaltsud sorteeriti, pesti, keedeti lubjalahuses ning valgendati päikese käes. Kokku kuhjatud kaltsud jäeti lagunema, et kiud üksteisest kergemini eralduksid. Kaltsud purustati veejõul töötavas tambiveskis. Saadud kiud segati veega poolvedelaks paberimassiks. Paberi ammutamiseks kasutati neljakandilisele puitraamile tõmmatud metallist sõelu. Hunnik paberilehti vaheldumisi viltidega asetati pressi, kus liigne vesi välja suruti. Kirjapaber liimisatati enne kuivamist loomse liimi želatiiniga, mis võeti kasutusele 1380. aastatel. Euroopas võeti kaltsupaber kasutusele kirjutusmaterjalina 12. sajandil, asendades seni kasutusel olnud pärgamenti. Kuna tooraineks kasutatavad riideid olid
aastal. Paberi valmistamine. Paberitootmise tehnoloogia jäi kuni 18. sajandini lõpuni peaaegu muutumatuks. Paberi tooraineks olid peamiselt linased kaltsud. Kaltsud sorteeriti, pesti, keedeti lubjalahuses ning valgendati päikese käes. Kokku kuhjatud kaltsud jäeti keldrisse lagunema, et kiud üksteisest kergemini eralduksid. Kaltsud purustati veejõul töötavas tambiveskis. Saadud kiud segati veega poolvedelaks paberimassiks. Paberi ammutamiseks kasutati neljakandilisele puitraamile tõmmatud metallist sõelu. Hunnik paberilehti vaheldumisi viltidega asetati pressi, kus liigne vesi välja suruti. Kirjapaber liimisatati enne kuivamist loomse liimi zelatiiniga, mis võeti kasutusele 1380. aastatel. Paberit valmistasid vähemalt 3 töölist ning nende päevatoodanguks oli ligi 800 lehte paberit. Alates 14. sajandist hakkas nõudlus paberi järele kiiresti tõusma. Peamiselt tänu paberi suurele levikule leiutati 15
See tõi endaga kaasa puuduse tarbeesemetest. Tööjõu kvaliteet halvenes: armeesse kutsutud oskustöölisi asendasid endised talupojad, noorukis ja naised. 1916 moodustasid täisealised mehed vaid 51% tööstustööliste arvust. Hindade tõus tõi sõja algul ettevõtjatele, äriomanikele ja talupidajatele suuri kasumeid. Peagi lisandus aga hinnatõusule rahaväärtuse langus ja ülikiire inflatsioon muutis kõik säästud tarbetuks paberimassiks. Investeerimisvõimaluste puudumise tõttu tuli suur osa laekuvast rahast paigutada riiklikesse sõjalaenu väärtpabereisse. Sõjasündmused. 1915 liikusid Saksa väed kiiresti itta, hõivates Leedu ja osa Lätist, lahingud käisid Riia lähistel. Lätist saabus kümneid tuhandeid sõjapõgenikke, suurendades Eesti majanduse koormatust. Eriti keeruliseks kujunes olukord Lõuna-Eestis, kuhu valgus põgenike põhimass
annaabi.ee 
