Tema märgumatu kollakasvalge karvastu on väge tihe, karvad katavad ka jalataldu. Jääkarul on saagi haaramiseks väga teravad küünised. Toitumine Jääkaru sööb hülgeid, kalu, linde ja väikesi imetajaid, ka vaalakorjuseid. Põhiline söök on neil hüljes. Hülgeid jahtides teeb ta pikki retki üle paakjää. Kui hüljes veepinnale hingama tuleb, tapab jääkaru ta käpahoobiga. Sigimine Väljaspool paaritumisperioodi on jääkarud eraklikud loomad. Jääkaru pojad sünnivad oktoobris-novembris maismaal emakaru tehtud lumekoopas, kus emakaru hakkab parajasti talveunne langema. Talveund magavad ainult emased jääkarud, isased seda ei tee. Harilikult sünnitab emakaru 2 abitut ja tillukest poega. Kui pojad on kolmekuused, lähevad nad emaga jahile. Jääkaru pojad mängivad üksteisega tihti. Mäng muudab jääkarupojad tugevaks ja osavaks. See on harjutuseks iseseisvaks eluks
võimelised läbima pikki vahemaid. Nende jalatallad on kaetud karvadega, see annab stabiilsuse jääl ja lumel liikumiseks. Karvkate on neil kohastunud Arktika valge lumega, mistõttu nad sulanduvad ümbuskonnaga hästi kokku. Kuna jääkarud jahivad ainult merel, veedavad nad suurema osa oma elust merel, kuigi enamus jääkarusid on sündinud maismaal. Paljunemine Jääkarude paaritumisaeg langeb varasuvesse, peamiselt aprillikuusse. Väljaspool paaritumisperioodi on nad eraklikud loomad, kuid sel ajal läbivad isased emaste otsingul pikki vahemaid. Oktoobris-novembris uuristavad karud põhjatuulte poolt kokkukuhjatud suurtesse lumehangedesse koopaid, mille suue jääb tavaliselt lõunasuunda. Samal ajal sünnivad ka pojad, ema ise aga hakkab parajasti talveunne langema. Talveund magavad ainult emased jääkarud, isased seda ei tee. Sündides on pojad 450 kuni 900 g kaaluvad rotisuusused karvata, pimedad ja kurdid
Jääkaru kaalub kuni 700 kg ja kehapikkus on tal 200-250 cm. Tema märgumatu kollakasvalge karvastu on väge tihe, karvad katavad ka jalataldu. Jääkarul on saagi haaramiseks väga teravad küünised. Jääkaru sööb hülgeid, kalu, linde ja väikesi imetajaid, ka vaalakorjuseid. Põhiline söök on neil hüljes. Hülgeid jahtides teeb ta pikki retki üle paakjää. Kui hüljes veepinnale hingama tuleb, tapab jääkaru ta käpahoobiga. Väljaspool paaritumisperioodi on jääkarud eraklikud loomad. Jääkaru pojad sünnivad oktoobris-novembris maismaal emakaru tehtud lumekoopas, kus emakaru hakkab parajasti talveunne langema. Talveund magavad ainult emased jääkarud, isased seda ei tee. Harilikult sünnitab emakaru 2 abitut ja tillukest poega. Kui pojad on kolmekuused, lähevad nad emaga jahile. Jääkaru pojad mängivad üksteisega tihti. Mäng muudab jääkarupojad tugevaks ja osavaks. See on harjutuseks iseseisvaks eluks
kui tuhat mürgitatud peibutist. Viimane Mehhiko pruunkaru laskmine on registreeritud 1962. aastal ning sellest ajast peale pole enam keegi neid loomi kohanud. Jääkaru - Arktika kuningas Arktika suurim ja võimsam kiskja on jääkaru. Keskmise täiskasvanud isase jääkaru pikkus peast sabani on 2,5 meetrit ja tema mass on ligikaudu 500 kg. Arktika tohutul jääväljal uitab ligikaudu 25000 jääkaru. Osa neist jõuab rännakutel isegi põhjapoolusele. Väljaspool paaritumisperioodi on jääkarud eraklikud loomad. Isased karud ei maga talveuinakut. Pika talve jooksul, kui Arktika paakjää tungib kaugele lõunasse, jätkavad nad hüljeste küttimist nende hingamisaukude juures. Jääkaru tihe karvastik hoiab sooja isegi kõige karmimates tingimustes. Tihedat aluskarvastikku kaitseb pikk pealiskarvastik. Merevee või sademetega märgudes kleepuvad karvad kokku ja looma ümber tekib vettpidav kaitsekiht. Alusnaha paks rasvakiht kaitseb karu külma eest ja on
kevadel olid nad tulnud maapinnale hoopis teises kohas, suutsid nad siiski õige tee leida [7]. 6 1.3.5. Suguelundkond Viinamäeteod on hermafrodiidid: ühel isendil on nii emas-, kui ka isassuguorganid. Isendid ei saa ennast ise viljastada ning seetõttu toimubki paaritumine kahe erineva isendi vahel [8]. Lisaks suguorganitele sisaldab tigude suguelundkond veel abiorganeid, millel on kogu paaritumisperioodi vältel erinevad spetsiaalsed ülesanded [9]. Christian van Osselaeri ja Bernard Turschi poolt läbiviidud uurimuses uuriti Helix pomatia suguelundite mitmekesisust. Erinevaid suguelundkonna osasid mõõdeti veega täiedetud peetritassil, mis oli asetatud millimeeterpaberile. Organid venitati pinsettidega täispikkuses välja [11]. Joonis suguelundkonnast on ära toodud Lisas 2. 1.4. Meeleelundkond 1.4.1. Nägemine
annaabi.ee 
