Elutegevuse sihiks on see, mida inimene oma kõigis püüdlustes lõppkokkuvõttes püüab saavutada, mis on tema erinevate püüdluste niiöelda ühine nimetaja. Aristoteles lähtub üldlevinud arvamusest, mille kohaselt inimeste jaoks üldiselt püüeldavaks hüveks on õnn mõistetud kui hästi toimetulemine elus tervikuna (eudaimonia). Eriarvamused valitsevad inimeste vahel aga küsimuses, millist elu nimelt õnnelikuks pidada. Aristoteles osutabki, et inimene püüdleb erinevate hüvede omandamise poole, mida võib jagada kolmeks: 1. Välised hüved nagu söök, jook ja rikkus jms 2. Kehalised hüved nagu näiteks tervis 3. Hingelised hüved. Aristoteles on nõus, et inimene vajab õnnelikkuseks neid kõiki, kuid otsustava tähtsusega on siiski just hingelised hüved.Õnn on elu kooskõlas voorustega. Voorused ongi nendeks kohasteks vormideks, milliseks tuleks inimesel oma loomupärased püüdlused kujundada, et oma elusihti saavutada
viis. Ise aru saamata ja oma eksitust taipamata rassib ta selles ja toob kõigile, kellega kokku puutub häda ja õnnetust. Soovides kätte maksta Ülgasele piinas Leemet teda ning lootis, et vanamees siis oma vigastustesse sureb. Kui tegemist oleks olnud Ülgase minajutustusena, oleks ta sealt edasi oma tegusid esitanud õilsa ja hoogsa võitlusena nürimeelse ja topaka rahvaga. See viis omakorda Leemeti vastuoluni Johannesega. See kirglik vastandus osutabki ühtlasi ühele "Mees, kes teadis ussisõnu" olulisele erinevusele Kivirähki "ajalootriloogia" kahest esimesest romaanist, mis toimisid eelkõige omalaadi pingelõdvendajatena. Ivan Orav liialdas naeruväärsuseni Pätsi aja nostalgiaga ning "Rehepapp" pööras pahupidi musta orjaöö kuvandi, lastes kavalatel talupoegadel abitut ja heatahtlikku mõisarahvast lõputult lollitada ja ära kasutada. Seega küll erinevate võtete abil, pakkusid mõlemad
tttu psevad seal maksvusele kige hullemad ihad. Tranni hing on nende eriilmeliste ihade vahel lhestunud. Mitte tema ei valitse ennast, vaid ihad valitsevad teda. Lisaks on ta pidevalt hirmul oma elu prast. Veel hullem on aga muidugi rahva olukord, kes on tielikult niisuguse inimese meelevallas, kes on valitsetud pahelisusest. Nii kirjeldatud trannia kujutab endast absoluutset poliitilist pahet. Seega on poliitilise teooria lesanne nidata, mida tuleks teha, et seda pahet vltida. Platon osutabki, et vljakujunenud trannia korral ei leidu hiskonnas enam sisemisi vimalusi trannia kukutamiseks. Seetttu rhutab Platon, et tranniaga tuleb videlda veel enne kui ta on vlja kujunenud. Prast oleks juba hilja. Ja videlda nimelt sellega, et hoida ra niisuguste tingimuste kujunemist, mis viivad trannia tekkele. Eeldused trannia tekkeks hakkavad aga kujunema niipea, kui hiskond hlbib parimate vimust. Siin vib nha veel ht igustust Platoni iglase polis`e projektile. Kuigi seal
teadusliku teadmise põhimõtteline empiiriline kummutatavus ehk falsifitseeritavus. Et üks õpetus võiks pretendeerida teaduslikkusele, peaks sel olema niisugune loogiline struktuur, et tema falsifitseerimine oleks võimalik. Loogilisest küljest kujutab teaduslik teadmine endast kogumit üldiseid väiteid. Ütleme näiteks, et meil on teooria, mis koosneb ühest väitest: “Kõik tiigrid on vöödilised”. Sõna “kõik” osutabki, et tegemist on üldise väitega kõigi antud liiki kuuluvate juhtumite kohta. Seda väidet saab nüüd ümber kujundada loogiliselt ekvivalentseks lauseks: “Pole tõsi, et leidub mittevöödilisi tiigreid”. Selle loogilise teisendusega on osutatud võimalikele faktidele, mille olemasolu antud teooria eitab. Kui aga empiiriline uurimus suudaks tuvastada osutatud faktide olemasolu, tuleks antud teooria lugeda falsifitseerituks. Sedalaadi fakte nimetab
Seega eeldavad inimesed tõesti, et antud juhul on tegemist selliste omadustega, mis kõigil inimestel on ja olema peavad. Antud müüt osutab kujundlikul viisil ühele olulisele eristusele – spetsiaalse ja üldise kompetentsi eristusele. Esimene nõuab erilisi eeldusi ja spetsiaalset ettevalmistust, see kujutab endast niiöelda ekspertkompetentsi. Teise puhul aga eeldatakse, et see on kõigil ühiskonna liikmetel olemas ning ei nõua spetsiaalset ettevalmistust. Protagoras osutabki, et poliitiline kompetents on viimast laadi kompetents ja seetõttu teevad ateenlased väga õigesti, kui kuulavad rahvakoosolekul poliitilistes küsimustes ära kõigi arvamused. Oma “müüdiga” käsitleb Protagoras praktilise filosoofia küsimust: millised on printsiibid, millest lähtudes saab õigustada ühiskonnaelu ja selle vormi valikul? Müütiliste kujutluste abiga esitab ta ühe ühiskonnamudeli, mis õigustab demokraatlikku riigivalitsemiseviisi
Teenuse tarbijat on võimalik välistada. On võimalik ise finantseerida. Palju erakliinikuid. Pakub, sest on monopoolne, puudulik info, neg välismõjud kui ei tarbi, pos kui tarbib o Mitmeid teenuseid osutavad teised sektorid delegeeritud Nt. toitlustamine koolides 2 või osutabki ise. Nt. erakliinikud, erakoolid o Avalike teenuste rahastamine on segane Keskvalitsus, kov, teised finantseerijad, lõpptarbija Nt. osa tasub haigekassa, osa tuleb kliendil endal maksta 3.Iseloomustage avaliku sektori tegevuskeskkonda ja võrrelge seda erasektori tegevuskeskkonnaga Kui avalik sektor on avatud ja läbipaistev kõigi suhtes, o siis erasektor on pigem kinnine. Firmade tegevusest on palju firmasaladuse all
annaabi.ee 
