Tänapäeva noori võib nimetada "kadunud põlvkonda" kuuluvateks, kuna sarnaselt sõjaaja generatsiooniga on nende tulevikuvaated enesehävitusliku elustiili tõttu üsna kesised. Me võime mõelda, et noored on ise süüdi oskamatuses leida töökoht või lõpetada kool heade tulemustega. Kuid kas see on tõesti ainult nende süü? Siin võib mängus olla midagi enamat. Paljuski võivad noorukeid mõjutada nende tutvusringkond, meelemürgid ning meedia. Tänapäeva noored tahavad liiga ruttu ,,suureks" saada, mistõttu jääb ka nende lapsepõlv liiga lühikeseks. Samuti ei soodusta lapsepõlve pikendamist ka praegune ühiskonnamudel. Noorukid eelistavad koolis hariduse omandamisele sisutuid meelelahutusi ning pidutsemist,
Kuigi see põletav tunne tõi piinu ja kannatusi, puhus see uue tuule Teie elu purjeisse, trajektoori täielikult muutes. Siiski tuleb Teil meisterlikult välja kõik eelised, millega loodus teid premeerinud, pahupidi keerata. Selle asemel, et peatuda Lottel kui ainsal imetlusobjektil, võinuks Te oma võluva isiksusega uutele jahimaadele suunduda, kolida välja, rännata mööda tundmatuid linnu ja külakesi, kogeda armastust ka teiste naiste kaudu... Ent Teie? Süüdistan Teid oskamatuses elada, annate liiga kergesti alla. Enne lõpetuslauset sooviksin Teid kiita looduskirjelduste eest, mis on kaunimad kõigist, mida eales näinud olen. Nad on sügavalt mõtestatud ja enam kui küllaldusliku sõnavalikuga, kogu vajalik info on edasi antud. Soovin Teile head paranemist kuulihaavandist peas. Lugupidamisega /nimi/
kontrollida, tema liigne lojaalsus ning julgus. Hamlet sai küll isa surma eest kättemakstud kui oma verehinnaga. Siiski tundis ta oma eluviimastel minutitel kergendust, kui teadis et see oli ka viimane tegu mida ta ennem oma surma korda saatis ning lubadus mida ta oma isale oli vandunud on täide viidud. Kuid üks kõik kui palju või vähe kellelegi kaasa tunda on kõik selles loos kannatajad, kui suur sõltub vaid karakteri oskamatuses, väheses elukogemuses, liigsest enesearmastusest , reetlikkusest ,lojaalsusest või inimlikus kättemaksu himust ning just nii palju kui seda on sinus , tunned sa kaasa just sellele kellega sa ennast kõige rohkem samastad.
ainult tema enda isiklikele huvidele, vaid eelkõige selle ürituse huvidele, mida helilooja on kutsutud teenima. Kuid tema üelmused Arnstadtis mõtlesid teisiti. Kirikunõukogu ei olnud rahul Bachi loomingulise tegevusega. Varsti pärast Arnsatadti tagasijõudmist 21.veebruaril 1706. Aastal kutsuti Bach konsistooriumi, kus toimus ülekuulamine. Siin süüdistati Bachi distsiplineerimatuse puhta koraalimuusika risustamises varitasioonidega, oskamatuses ümber käia ning vääritus käitumises. Elu Arnstadtis muutus talle väljakannatamatuks. Ta tegi kindla otsuse vahetada kohta ja, kasutades esimest sobivat pakkumist, asus 1707. aastal Mühlhauseni, kus ta sai samasuguse organisti koha peaaegu samade tingimustega kui Arnstadtis. Siin abiellus Bach 17.oktoobril oma sugulase Maria Barbara Bachiga (1684 1720). 1708.aastal lahkus ta Mühlhausenist ja asus Weimari, kus pakuti talle kojaorganisti ja õukonnamuusika kohta.
Ühiskond nägi Inmpressionistides mässajaid (kuigi enamik neist olid üsna apoliitilised), said terava kriitika osaks. Erinevalt realistidest nad enam ei lootnudki suurtele näitustele saada, 1884 on esimene kontranäitus mis sai suisa mõnitavat ja pilkavat kriitikat, avalikkus ei aksepteerinud seda kunstina (ka Courbet' kritiseeriti ja tõrjuti, kuid keegi siiski ei öelnud et see ei oleks kunst, akadeemiline kriitika taunis ta viise ja ideoloogiat kuid kunagi ei süüdistatud teda oskamatuses maalida.. impressioniste just selles aga süüdistatigi). I'de sotsiaalne positsioon oli madalam sest ühiskonna meelsus oli konservatiivsem. Kui Romantikud olid 19saj veel salongikõlbulised ja realistis mässajad kuid siiski kunstnikud, siis impressionistid polnud enam kunstnikudki. Postimpressioniste enam isegi ei vaevuta sõimama, peetakse väljaspool kunsti asuvaks (ses suhtes on isegi sõimamine parem kui maha vaikimine)
ametikoha. See pidi tasakaalustama Riigikogu ja valitsust tülide korral. Peagi liitusid põllumeestega rahvaerakondlased, kuid sotsialistide vastuseisu tõttu jäi seaduseelnõu väljatöötamine venima. 1931.a kerkis poliitilise areenile uus jõud- Eesti Vabadussõjalaste Keskliit (vapsid). Nad kogusid kiiresti populaarsust seniste parteide kritiseerimisega, süüdistades "vanu" parteisid korruptsioonis, saamahimus ja oskamatuses. Peagi oli vapsidega liitunud ca 20 000 inimest. Liikumist juhtisid Andres Larka ja Artur Sirk. Vapside survel alustati taas Põhiseaduse muutmisega. Kokku viidi aastail 1932-1934 läbi 3 rahvahääletust põhiseaduse muutmiseks: I - august 1932, hääletati Riigikogu varianti, kukkus läbi II - juuni 1933, hääletati Riigikogu parandatud varianti, kukkus taas läbi Teistkordne läbikukkumine muutis olukorra riigis ärevaks. Vapsid ja sotsialistid hakkasid moodustama
annaabi.ee 
