· Vainupea jõgi kärestikuline, kaldal mets ja võsa, kohati karjamaa, pikkus 23 kilomeetrit · Selja jõgi millel on alamjooksul kõrgete kallastega kääruline org, pikkus 44 kilomeetrit · Toolse jõgi, mis jääb valla ida piirile. Pikkus 24 kilomeetrit [1]. Järved · Käsmu järv mille absoluutne kõrgus on 4 m, pindala 43 ha, keskmine sügavus 2 m · Lisaks ka 5 paisjärve: Oruveski, Laviku, Ojaäärse, Vihula, Põhjakalda [1]. Juuredepääsetavus Vallal puudub vaid vallasisene ühistransport. Võimalus on kasutada maakonna ja kaugbussiliinide teenust. Olemasolevaid sadamaid kasutatakse vaid turismi või kalapüügi eesmärgil. Viidatud allikate loetelu [1] Vihula vald, 2007. Vihula valla vana kodulehekülg ( http://www.vihula.ee/vana/), viimati külastanud 03.01.2011 [2] Vihula vald, 2010. Vihula valla ametlik kodulehekülg (http://www.vihula.ee/),
Palmse mõis on üks esinduslikemaid ja suursugusemaid barokseid mõisahooneid Eestis, asudes keset Lahemaa Rahvuspargi kaunist loodust. Olles esimene terviklikult taastatud mõisakompleks Eestis, pakub Palmse mõis suurepärase ülevaate Eesti mõisaelust ja -arhitektuurist läbi sajandite. Härrastemaja, Mõisapark, Veinikelder, Palmimaja, Supelmaja, Bresti paviljon, Sepikoda, Viinaköök, Tall- tõllakuur, Kavaleridemaja, Moonakatemaja, Valitsejamaja, Linnaserehi, Puuviljaaed, Oruveski. PALMSE MÕIS-VABAÕHUMUUSEUM Pärast põhjalikke renoveerimistöid näitab Palmse mõis end külastajatele seninägematus ilus. Härrastemaja taga avaneb 1753. a jooniste põhjal rajatud regulaarpark. Palmimajas on end lisaks taimedele sisse seadnud eksootilised linnud ja kalad. Vanas linnaserehis on valminud koolituskeskus. Kogu mõisakompleks on ideaalne koht nii asjalike koolituste ja konverentside kui ka pidulike pulmade ja vastuvõttude korraldamiseks.
maa peale allikatena teisel pool maanteed. Maa-alune oja on üle 180 m pikk. Vormide poolest kõige rikkam Lahemaa karstiala asub Kalme orus endise samanimelise talu lähedal. Kalme oja säng paikneb sela karstunud lubjakivis, mistõttu osa vett neeldub ja moodustab maa-aluse oja. Lahemaa suurim allikate piirkond on Koljaku-Oandu allikasoo. Soo paikneb rahvuspargi idaosas paekalda jalamil. Hulgaliselt laidub allikaid jõeorgude nõlvadel, eriti Võsujõe paremal kaldal Oruveski ja Laiviku vahelisel alal. Allikatest toituvad ka Ojaäärse, Parkali ja Revoja paisjärv. Taimkate ja loomastik Lahemaa taimestik on Põhja-Eestile üldomaselt suhteliselt liigivaene. Üle 70% Lahemaa pindalast moodustavad metsad. Enamus neist on liigivaesed palu- ja nõmme- ning rabametsad. Jõgede kallastel leidub kitsaste ribadena lammimetsa, klindinõlvadel on säilinud laialehiste salumetsade jäänukeid, Altja jõe orus ka salukuusikuid. Koljaku astangu all ja
Kakkoveski Aiju 18 Raudsilla Ora 5 Rõuge Rõuge 10 Linnaveski Tarvastu 15 Hellenurme Elva 36 Koseveski Kääpa 40 Oruveski Aiju 18 Leevi Võhandu 25 Linnamäe Jägala 1200 Kaarli Raadi 3 Kaunissaare Jägala 250 Kunda-Silla Kunda 336 Lauküla Väike-Emajõgi 20
ürgoru kohal. Lohja metsajärve elustikku on negatiivselt mõjutanud mürgitamine ja põlevkivituha lisamine. Käsmu järv on tekkinud endisest laguunist (Arold 2005). Järved on merest eraldunud hinnanguliselt 1000-2000 aastat tagasi. Järvedele on iseloomulik nõrk läbivool, tugev eutrofeerumine, üsna kiire kinnikasvamine ning muda settimine. Esineb ka riimveelisi rannajärvi (sh Pärispea poolsaarel asuvad Maalaht ja Ulglaht), inimtekkelisi järvi (Oruveski, Laviku ja Ojaääre paisjärv), veega täitunud karjääre ning väiksemaid tiike (Linkrus 1998). Põhjavett leidub pinnakattes, pealiskorras ning aluskorra kristalsetes kivimites. Astanguline reljeef loob tingimused põhjavee väljumiseks allikatena. Suurem osa allikatest ja allikalistest piirkondadest on seotud Põhja-Eesti klindiga, mille jalamit mööda kulgeb allikate vöönd. (Arold 2005, Linkrus 1998) Suurimad sood on kujunenud Juminda poolsaare
aastal, kui Gustav Christian von der Pahlen lasi Jakob Staël von Holsteini jooniste järgi ehitada barokse peahoone. 1703. aastal rüüstati mõisasüda Põhjasõjas Vene vägede poolt. Mõisat asus taastama Arend Diedrich von der Pahlen, kes oli välismaal veedetud aastail õppinud ka arhitektuuri. Peahoone taastati 1730. aastaks. 1731. aastaks ehitati Ilumäe kabel, 1734 valmis viljaait, 1736 viinaköök, 1737 hobusetall, 1738 hakati rajama iluaeda, 1743 Oruveski jne. Hans von der Pahleni valitsemisajal asendati senine puithoonestus kivihoonetega. 1782–1785 ehitati peahoone arhitekt Johann Caspar Mohri jooniste järgi ümber, sellega sai hoone oma praeguse barokse palladionistliku ilme. 19. sajandi keskpaigaks valmis veel mitu kõrvalhoonet ja oma praeguse ulatuse sai ka Palmse park. 1870. aastatel valmis Palmse mõisa palmimaja. Lisandus veel üksikuid ehitisi (uus viinavabrik, kasvuhooned) ning viimasena valmis 1914. aastal härjatall. 1972
mäekünkad, looduslik taimkate, millele lisandusid vabakujunduslikult istutatud puude ja põõsaste grupid, muruväljakud ja looklevad teed. Samal perioodil laiendati Palmse mõisaparki. Pargi hoonetaguse väljaku kesktee likvideeriti ja selle asemel on vaba murupind. Teed pandi looklema, ka ringtee hoone tagaosas on vabama joonega. Uue maastikupargi, mis rajati mõisa hoonest kaugemale, kujunduse aluseks võeti olemasolev mets, vahelduv reljeef ja veekogud. Peamotiiviks sai Oruveski paisjärv, kuhu suunusid pargiteed ja olid kujundatud vaatekohad paviljonidega. Looklevad teed jälgisid reljeefi ja ümbritsesid peamiselt veekogusid. Allikapaviljon, supelmaja, paadisillad. Kõrgendikul asub vaatepaviljon, mida on Brestiks nimetatud. Väikesest looduslikust kosest kujundati kaskaad. Hiljem laiendati parki veel parkmetsa osaga, sinna rajati jalgteed, sõiduteed ja ratsutamisrajad. Veel on näha, et mõisahoone esiväljaku äärmiselt lihtne,
annaabi.ee 
