Konspekt orienteerumisest, orienteerumise ajaloost, klubidest, leppemärkidest jne..
esimesed turistlikud võistlused, mis kestsid 2 päeva. Seal sai kokku 29 võistkonda, kus osalesid ka Moskva ja Leningradi võistkonnad, kuid need olid väga ebavõrdsed ja enamus auhindu viisid endaga kaasa Balti sportlased. Võistluste arv suurenes aastatega. Traditsiooniks said 8 ja 15 linna võistlused, kus osalesid Siber, Kaug-Ida, Kesk-Aasia, Kasahstan ja Moldaavia. Sellest ajast hakkas orienteerumise harrastajate hulk suurenema. Orienteerumisest lähemalt Orienteeruja tähtsamad võistlusvahendid on kompass ja kaart, mis on vähendatud kujul pilt maastikust. Nende abil tuleb leida maastikul üles mingi arv kontrollpunkte ja võimalikult kiiresti jõuda finisisse. Rada on kaardi peal märgitud ringikeste abil, mis on ühendatud sirgjoontega. Iga ringikese sees asubki kontrollpunkt. Punktid peab läbima antud järjekorras. Orienteerumine nõuab mõningaid teadmisi topograafias, oskust lugeda
Esimesed o-värvikaardid trükiti 1966 (autorid Arne Kivistik, Tõnu Raid), massiliselt mindi värvikaartidele üle 1973. O-klubid. Esimene o-klubi NLiidus OK Ilves loodi 3. oktoobril 1978 Tartus (algataja Arvo Kivikas), järgnesid Orion (1979) ja Kape (1981). 1. jaanuaril 2000 oli Eestis 38 o-klubi. Orienteerumisalseid väitekirju on kaitstud kaks: Endel Isop (1967) ja Arne Kivistik (1973). 1.3 Orienteerumisvahendid Orienteerumisvahendeist on tähtsaim kaart. Ilma kaardita ei saa orienteerumisest spordina juttugi olla. Kaardi järel on kompass orienteerujale tähtsuselt teine võistlusvahend. Inimkond on kompassi või õigemini kompassitaolisi abivahendeid tundnud juba mitu tuhat aastat. Orienteerumiseks kasutatakse olenevalt reeglitest mitmeid abivahendeid, talvel näiteks suuski ning soojemal ajal jalgratast. 1.4 Orienteerumisalad Suundorienteerumine - tähtsaim võistlusala, kus osavõtjal tuleb rada läbida kindlas kontrollpunktide järjestuses
Funktsionaalsele keeleteooriale on iseloomulik keele uurimine selle funktsioonidest lähtudes, arvestades kasutust, konteksti ja keelekasutaja omadusi. Paljud 1980. aastatel tekkinud kognitiivse keeleteaduse voolud rõhutavad keele sõltuvust inimese teistest kognitiivsetest võimetest ja isegi motoorsetest tegevustest nt tähelepanust, kategoriseerimisest ja ruumilisest orienteerumisest. Funktsionalistlikud on oma lähenemisviisilt ka järgmised paaril-kolmel viimasel aastakümnel tekkinud keeleteaduse suunad: tekstilingvistika, vestlusanalüüs, pragmaatika. Veelgi uuematest suundadest on kriitiline lingvistika haru, mis püüab seletada keele ja ideoloogiate ning keelekasutuse ja võimukasutuse seoseid.Autonoomsest keeleteadusest tuleb lahus hoida psühholingvistika (keelepsühholoogia), mis keskendub keeleprotsessi mehhanismide selgitamisele
arutada, mis nende vormidega peale hakata/kus neid kasuatda saab/milleks. Kognitiivne keeleteadus n'itab keelekasutuse sõltuvust kognitiivsest üphiskonna ja üldse inimese arengust, Sõnatähendus sõltub sellets, mis rühmi/katergooriad me modustame, mis vahet on rabakask, sookask jne. Toidutegemine: praadimine, keetmine, küpsetamine. Ehk üldise ja konkreetse vahekord. Eeldab rühmitamiseks vajalike tunnuste teadmist, nt kepp, et skui seee vees on siis see pole kala! Aegruumis orienteerumisest saab see alguse. Et laps hakkab märkama kus miski asub ja mis on see moment kus ta on, mis teeb, ja hljem tuleb, et hakkab mõtlema, ette, et mis siis juthub, kui ta seda haarab. Laps muutb tema kognitiivse arenguga sõltuvuses olles. ,tema teadmised, keeleüksuste tähendus, et mis tasemel ta on.,Kui me temaga tegeleme ja kui ta meile leivast räägib, siis mis ta sellest teab ja mis meie teame? ET meie teame, ka kuuidas leiba tehakse ja millest see koosneb.
annaabi.ee 
