uhmrisse koos pestud liivaga, mille asetasime sinna spaatli abil (umbes 1 spaatli otsa täis), uhmerdasime selle segu ühtlase massini. Lisasime proovile veel Na2SO4, et proovist siduda vett ning jätkasime hõõrumist seni kuni segu pudenes ilma kleepumata. Peenestatud massile lisasime ca 20 ml heksaani, segasime hoolikalt ning hakkasime filtrima lahust läbi voltfiltri 100 ml kolbi. Lahuse filtrimisel jälgisime, et sadet ei satuks filtrile. Kordasime protseduuri seni kuni peenestatud proov oli muutunud värvituks. Meie kordasime seda 5 korda. Saadud lahuse üldmaht oli 86 ml. 2. -karoteeni sisalduse kvantitatiivne määramine Töö käik: -karoteeni kvantitatiivseks määramiseks proovis mõõdetakase eelmises punktis saadud lahuse optiline tihedus spektrofotomeetril lainepikkusel 450 nm. Võrdluslahusena kasutasime n- heksaani ehk lahust, milles -karoteeni lahustasime. Täitsime 1 cm laiuse võrdlusküveti puhta n-heksaaniga ja 1 cm laiuse mõõteküveti eelmises punktis
väetissegud- eri väetissegud mehaanilised kokkusegatud otsesed väetised- taimedele otseseks toiteelemendi allikaks nt virts ja N väetised. Nende mõju avaldamise aeg on lühem ja neid tuleb anda mitu korda veg.perioodi jooksul kaudsed väetised- mõjutavad taimede toitumistingimusi samas parandavad mulla omadusi. Nt sõnnikud, haljasväetised org väetised: sõnnik ,virts,kompost,adruvetikad,järvemuda,põhk,haljasväetised kaalanalüüs- lahustatakse kaalutav väetis veel või mõnes teises vedelikud. Siis sadestatakse aine kindla reaktiiviga,sade filteeritakse,pestakse,kuivatatakse,kaalutakse. Arvutatakse analüüsitava aine sisaldus. Mõõtmisanalüüs- põhineb tiitrimisreaktsioonil. Enamasti kasutatakse neutralisatsiooni (tiirtitakse hapet alustega või vastupidi) Füüsikalis-keemiline analüüs- põhineb aine mõne füüsikalise omaduse mõõtmisel seoses konsentratsiooniga Aatomabsorbtsioon spektomeetria- lahus pihustatakse gaasileeki ja
Töökäik: 1) Keeduklaasi asetasime 20 cm3 destilleeritud vett, kuhu lisasime ühe tilga küllastatud raud(III)kloriidi lahust ning ühe tilga küllastatud ammooniumtiotsüanaati. 2) Saadud lahuse võrdselt jagasin nalja katseklaasi. 3) Panin kirja saadud reaktsiooni võrrand - FeCl3 + NH4SCN [FeNCS] Cl2 + NH4Cl 4) Teise katseklaasi lisasin kolm tilka küllastatud raud(III)kloriidi. - tulemuseks saime tumedama lahuse. Mis tähendab, et aineid ei olnud vajalik kogus reaktsiooni jaoks, mingit ainet oli rohkem, kui vaja. Selles katseklaasi suhtes oli ammooniumkloriidi rohkem 5) Kolmandasse katseklaasi lisasin kolm tilka küllastunud ammooniumtiotsüanaadi lahust. -Selle tulemusel lahus muutus teisest tumedamaks. See tähendab, et tasakaal liikus saaduste tekke suunas. 6) Neljandasse katseklaasi lisasime veidi tahket ammooniumkloriidi. Ammooniumkloriidi
elavhõbeoksiidi, vaske, vaskoksiidi, saleeni jt. Metalilise vase katalüütilise toime kemism on toodud võrranditega: Cu + H2SO4 = CuO + H2O + SO2 2CuO = CuO + O (oksüdeerimiseks) CuO + H2SO4 = 2CuO + H2O + SO2. Teiseks osüdatsiooniprotsesi kiirendavaks faktoriks on väävelhappe keemistemperatuuri tõstmine soolade lisamise teel. Vajalikud reaktiivid: 1. konstentreeritud väävelhape (erikaal 1,84) 2. CuSO4 või CuO katalüsaatorina 3. K2SO4 või Na2SO4 4. 33%-line NaOH vesilahus 5. 0,1 n H2SO4 lahus 6. 0,1 n NaOH lahus 7. Segaindikaator (metüülpuna-metüülsinine etanoolis). Happelises keskkonnas annab indikaator punakas-violetse, leeliselises keskkonnas aga rohelise värvuse. Määramise käik: Määramiseks vajalik proovi kogus valitakse kaalutlusel, et temas sisalduks 30-40 mg lämmastiku. Tavaliselt võetakse vedelikke 10-15 ml, tahkeid aineid 0,1-2 grammi. Uuritav
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
