jätnud. Vaid asjaarmastaja detailitäpne joonistus annab ettekujutuse, milline praeguse kiriku eelkäija Jüris välja nägi. See oli tõenäoliselt 14. sajandi keskpaiku ehitatud, kolme kandekonsooliga nelinurkse viilutorniga ühelööviline, Harjumaal haruldane kolmetraveeline, nelinurkse kooriruumiga kirik Praegune kirik Praegune Jüri kirik, mis ehitati vana kiriku vundamendile, pühitseti sisse 15. detsembril 1885.1886. aastal sai orelimeister Gustav Normanni poolt Jüri kiriku jaoks ehitatud orel 2 manuaali ja 20 registriga valmis.See on kergelt pseudogooti, kuid nii välis- kui ka sisearhitektuurilt stiiliühtne neogooti stiilis kirik (arhitekt Friedrich Axel von Howen).Kirikul on esinduslikud küljefassaadid, mille dominandiks kolm avarat teravkaarset eri kõrgusele paigutatud akent. Inglise tuudorstiilist on järeleaimatud vägagi omapärased kiriku siseruumi katvad puidust ristroietega rippvõlvid.1930.-1940
Alumises osas on keele alla kinnitatud põis ja roop. Kasutati ka ansamblites rütmipillina. Kitarr ja mandoliin 20. saj alguses levinud pillid. Said populaarseks 1920. 30. aastatel Lõõtspillid Esimese lõõtspilli valmistas Berliini pillimeister Friedrich Buschmann aastal 1822. oli suupilli edasiaerndus. Pill meenutas lahtikäivat raamatut ning sellega sai ainult viisi mängida. Viini orelimeister Kirill Demian avastas selle pilli mõned aastad hiljem. Ta arendas seda edasi ning tänapäevani mängitakse sarnastel pillidel. Heli tekitavad pilli sees metallplaatidel asetsevad keelekesed, mis õhu liikumise mõjul võnkuma hakkavad. Demian pani iga nupu alla kaks erineva helikõrgusega keelekest, mis olenevalt lõõtsa liikumise suunast andsid erineva noodikõrguse. Eesti lõõts August Teppo alustas ise löötsade meisterdamist. Tema pillid olid tugeva häälega,
ning see on 4keeleline ja kvintetihäälestuses. Tuntuimad viiuli meistrid Eestis on olnud F. Villak ja E. Meri. 7 Lõõts Esimese lõõtspilli valmistas Berliini pillimeister Friedrich Buschmann 1822. a. See oli 1821. aastal sama meistri poolt leiutatud suupilli edasiarendus. Pillil oli kolmnurkne lõõts ja see meenutas välimuselt lahtikäivat raamatut. Mõned aastad hiljem avastas pilli Viini orelimeister Kirill Demian. Oma töökojas konstrueeris ta lõõtspilli mille põhikuju on säilinud tänapäevani. Pilli hakati mängima põlvedel, pilli ühel otsal olid meloodianupud teisel otsal nupud saate mängimiseks. Heli tekitavad pilli sees metallplaatidel asetsevad keelekesed, mis õhu liikumise mõjul võnkuma hakkavad. Lõõts on viiuli kõrval kõige populaarsem rahvapill Eestis. Eesti lõõtspillideks võib nimetada Eesti kohalike pillimeistrite poolt valmistatud lõõtspille
37 R. Põldmäe, Hernhuutlane Christoph Michael Königseer, 179. 38 Toomas Siitan. Koraaliraamaud Eesti- ja Liivimaal. Tallinn 2000, 58. 39 Karl Leichter. Seitse sajandit eestlaste lauluteel. Tallinn 1991, 14. Suur osa maakirikute vanimaist oreleist on teada kihelkondadest, mis olid vennastekoguduste peamised tegevuspiirkonnad Lõuna-Eestis, nagu näiteks Urvaste, Kambja ja Võnnu. Lisaks sellel oli vennastekogudustega tihedalt seotud ka esimene teadaolev eestlasest orelimeister Johann Thal.40 Lauluraamatud Kuna vennastekoguduse jumalateenistustel pandi suurt rõhku laulmise, siis oli koguduse kesksemaks teoseks lauluraamat. Saksamaal ilmusid vennaste lauluraamatud, mille põhirepertuaar toetus 1704. aastal Halles ilmunud pietistlikule Freylingshauseni lauluraamatule.41 Vennastekoguduste liikmed lõid ka ise hulganisti laule. Ka krahv Zinzendorf oli viljakas laulukirjutaja, oma eluajal lõi ta umbes 2000 laulu, millest paljud avaldati ka
baltisakslastele vastukarva. Sally von Kügelgeni valmistatud freskod Kaarli kirikus on Carl Timoleon von Neffi poolt Iisaku katedraali jaoks Peterburis loodud kompositsioonide pealiskaudse koopiad. Keskmine maal kujutab püha õhtusöömaaega, vasakul näeme Kristuse sündimise stseeni, paremal Kristuse taganutmist. 1882 lõpetati F. Sablri projekti järgi tornide ehitus. 1488 valmis 30 registriga mehaanilise traktuuriga orel, mille ehitas Lääne- Virumaal sündinud esimene eesti soost orelimeister Gustav Norman. Orel asendati hiljem uuega. 1889 valmis Balti-Saksa kunstnikult Sallyon Kügelgenilt lunastusmüsteeriumi kujutav kolmikmaal altari alaosas: ,,Jeesuse sündimine", ,,Püha Õhtusöömaaeg", ,,Jeesuse taganutmine". 1909. a. Paigutati peaukse kohal asuvasse roosaknasse ajanäitaja. Kell on ostetud Saksamaalt Weule tehasest. 1923 telliti maailmamainega firmalt E. F. Walcker&Co Ludwisburgis uus orel. Uus orel on registrite arvu poolest Eestis suurim.
valgusküllasena mõjub suur peegellaega kirikusaal. Sisustuses barokselt kurvleva joonega orelväär kümnel toskaana sambal, kirikuga üheaegselt valminud stiilne varaklassitsistlik altarisein ja 19.sajandist II poolest pärit kantsel, historitsistlikud lühtrid ning plekahjud. (Raam, Eesti arhitektuur (Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa), 1999) Kirikus asub üks paremaid saksa orelimeistri Friedrich Ladegasti oreleid. Friedrich Ladegast on 19. saj. tuntuim orelimeister Gottfried Silbermanni järel. Tema oreleid on veel Merseburgis, Leipzigis, Weissenfelsis, Schwerinis, Poznanis, Tallinna Toomkirikus, Valmieras ja Vilniuses. Seda orelit on restaureerinud kuue aasta jooksul Olev Kents. Ta parandas selle vilesid, taastas algse puhta ja ilusa kola ning remontis lõõtsad. Algsest orelist on säilinud 95%. Kolmandik viledest on meistri enese kätetöö. Orel kuulub Euroopa 200 parima hulka ning sellel võib esitada muusikat renessansist 21.
annaabi.ee 
