sõjajalal, siis tahab tema kohapeal kätte maksta oma kuninga eest. Kuid pikapeale suudeti siiski rahu sõlmida ning rootsi väed lahkusid.See kokkulepe hävitas eestlaste väljavaated rootslastelt abisaamiseks. Kas eestlased ka mujalt liitu otsisid või lootsid, on jäänud selgusetuks. Küll räägib üks saksa allikas, et kaks eestlast olevat Harjust tulnud Pihkvasse ja teadvustanud venelastele, et nad olevat Harjus maha löönud kõik sakslased ühes meistri ja orduvendadega ja valinud endile kuninga, nii et kui venelastel aga tahtmist on, võiksid nad maa kätte saada.Tegelikult tungisidki vene väed 26. mail Pihkvast Irboska kaudu Tartu piiskopkonda. See oli nähtavasti vastusõjakäik ordu ja Tartu piiskopi äsjasele pealetungile Pihkva vastu. Oma iseloomult oli see röövretk, mis kiire ajaga 5 päeva kestel ära käis Otepää all, nii et, nagu venelased isegi teatavad, ei olnud aega sadulast maha tulla. Saksa teatel olnud venelaste vägi 5000 mehe suurune.
tema kohapeal kätte maksta oma kuninga eest. Kuid pikapeale suudeti siiski rahu sõlmida ning rootsi väed lahkusid. See kokkulepe hävitas eestlaste väljavaated rootslastelt abisaamiseks. Kas eestlased ka mujalt liitu otsisid või lootsid, on jäänud selgusetuks. Küll räägib üks saksa allikas, et kaks eestlast olevat Harjust tulnud Pihkvasse ja teadvustanud venelastele, et nad olevat Harjus maha löönud kõik sakslased ühes meistri ja orduvendadega ja valinud endile kuninga, nii et kui venelastel aga tahtmist on, võiksid nad maa kätte saada. Tegelikult tungisidki vene väed 26. mail Pihkvast Irboska kaudu Tartu piiskopkonda. See oli nähtavasti vastusõjakäik ordu ja Tartu piiskopi äsjasele pealetungile Pihkva vastu. Oma iseloomult oli see röövretk, mis kiire ajaga 5 päeva kestel ära käis Otepää all, nii et, nagu venelased isegi teatavad, ei olnud aega sadulast maha tulla. Saksa teatel olnud venelaste vägi 5000 mehe suurune.
kuninga eest. Kuid pikapeale suudeti siiski rahu sõlmida ning rootsi väed lahkusid. See kokkulepe hävitas eestlaste väljavaated rootslastelt abisaamiseks. Kas eestlased ka mujalt liitu otsisid või lootsid, on jäänud selgusetuks. Küll räägib üks saksa allikas, et kaks eestlast olevat Harjust tulnud Pihkvasse ja teadvustanud venelastele, et nad olevat Harjus maha löönud kõik sakslased ühes meistri ja orduvendadega ja valinud endile kuninga, nii et kui venelastel aga tahtmist on, võiksid nad maa kätte saada. Tegelikult tungisidki vene väed 26. mail Pihkvast Irboska kaudu Tartu piiskopkonda. See oli nähtavasti vastusõjakäik ordu ja Tartu piiskopi äsjasele pealetungile Pihkva vastu. Oma iseloomult oli see röövretk, mis kiire ajaga 5 päeva kestel ära käis Otepää all, nii et, nagu venelased isegi teatavad, ei olnud aega sadulast maha tulla. Saksa teatel olnud venelaste vägi 5000 mehe suurune.
tehtaks. Ugalased võtsid kiiresti õppust. Ristiusk pesti enestelt maha ning tõotati end enam mitte kunagi ristida lasta. Mõõgavendade kaotused Eestis olid väga suured: ilma jäädi mitmest tugevast kindlusest ja hukkunud oli enamik Lõuna- Eesti juhtivast koosesisust. Saarlased, läänlased, varbolased, järvalased ja virulased piirasid kaua ka taanlaste kantsi Tallinnas, kuid seda alistada ei suudetud. Samal ajal tungisid Ugandisse lätlased Rameko Varigribe juhtimisel. Koos orduvendadega tungiti ka Sakalasse. Viljandi linnuse lähedal peeti suur lahing eestlastega maha, mille viimased võitsid. Sakslased jõudsid edasi Leole linnuse alla Seda piirati kolm päeva. Nende retkedega püüti tasuda sumud kaasmaalaste eest. Sakalased ja ugalased koos venelastega tegid ka vasturetke läbi kogu lätlaste ja liivlaste ala, kuid tagasiteel sai orduvägi nad Ümera silla juures kätte (viimane suur valilahing muistses vv- s, sama jõe ääres, kus esimenegi). Henriku sõnade järgi panid
täita, tal seks õigus on. Kes aga tahab vastu panna määrustele, on ekskommunitseeritud ja ta vastu võetakse, kui tarvis, veel teisi abinõusid tarvitusele. Kõigile 7 kihelkonna preestritele tehakse eeskiri, need määrused kirikutes 2 korda aastas vasallidele ja vastristituile ette lugeda, nimelt ülestõusmispühal ja Maarja taevaminemispühal. Selles kirjutises on öeldud, et need määrused seadis juba piiskopi eelkäija kokku, nõu pidades ordumeistriga, orduvendadega ja kirikuvasallidega; praegune piiskopp uuendab ja kinnitab nad oma kapiitli, Lihula ordukomtuuri ja -vendade, vasallide ja kirikuvanemate (seniorum ecclesiae) nõusolekul. Piiskopp Hermann I-se (1262-1285?) eelkäija oli Henrik I (Henricus I), 1234-1260. See oleks siis sama piiskopp, kelle ajal ja nimel ordumeister Anno 1255. a. saarlastega lepingu tegi, mis on hästi pehmem kui kõnesolevad määrused. Peaks nüüd arvama, et 1255. ja 1260. aasta vahel
koristamist kõrrepõldudel ning heinamaadel. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Mesindus Mesi ulatub soomeugri aega, kuid millal hakati mesilasi pidama, pole kindlalt võimalik määratleda. Igatahes 13. sajandi dokumentides on sageli märkusi mesipuude ja meekarjamaade kohta. Kroonik Henriku järgi oli liivlaste ja latgalite 1212. a. ülestõusu põhjuseks tüli Võnnu orduvendadega mesipuude pärast. Hiljem hakkasid feodaalid talupoegadelt meeandamit nõudma. Meega võis asendada ka võlgujäänud viljakümnist. Mesi oli enne suhkru kasutuseletulekut tähtis toiduaine. Sellest kääritatud jook mõdu võistles veel 16. sajandil õllega. Kirik vajas suurel hulgal vaha küünalde valmistamiseks. 15. sajandil algas mesinduse langus, mida on võimalik seletada külvipinna suurenemise, reformeeritud kiriku väiksema vahanõudlusega ja 16.-17. sajandi suurte sõdadega. Kuni 19
annaabi.ee 
