ta saatis eestlaste juurde enda saadiku, pakkudes välja läbirääkimised Paide linnuses ja asus ka ise kiiresti sinnapoole teele. (Vahtre, 2005) 2. Jüriöö ülestõus saaremaal 1343.aasta juulis algas ülestõus ka Saaremaal. Siingi tapeti kõik sakslased ; preestrid olevat uputatud merre. Pöide linnus alistus kaheksa päeva kestnud piiramise järel. Vaba lahkumise loa saanud kaitsja loobiti kividega surnuks. Seal toimunud ägedas lahingus langes suurel hulgal nii saarlasi kui ka ordumehi, kuid võit jäi siiski viimastele. Marburgi Wigandi kroonika järgi poodi saarlaste juht Vesse seejärel jalgupidi üles. Pole selge, kidas see täpselt välja nägi, kuid arheoloog Ain Mäesalu on oletanud, et ta võidi puua kiviheitemasina külge. (Vahtre, 2005) Saarlaste vastupanu polnud veel murtud. 1344. aasta veebruaris kogus ordumeister väejõu ning tungis üle jää Saaremaale, kus ta röövides ja põletades jõudis viimaks saarlaste metskindluse ette
arv võis olla 20 000. Kuid igal juhul olid paljud neist hukkunud ja maa põhjalikult laastatud. Kõik see murdiski eestlaste vastupanuvõime Harjumaal lõplikult. 1344. aasta veebruaris, kui meri oli viimaks jäätunud, asusid orduväed ka sõjaretke Saaremaale. Saarlased olid end kindlustanud linnuses, mida arvatakse asuvat praeguse Pamma küla lähedal Kooljamägedel. Seal toimunud ägedas lahingus langes suurel hulgal nii saarlasi kui ka ordumehi, kuid võit jäi siiski viimastele. Marburgi Wigandi kroonika järgi poodi saarlaste juht Vesse seejärel jalgupidi üles. Kaotatud lahing ei murdnud siiski saarlaste võitlusvaimu. Juba samal kevadel, kui orduväed saarelt lahkusid, puhkes taas ülestõus. 1345. aasta alguseks kogus ordu kokku suure armee, kuhu tuldi nii üle Euroopa kui ka mujalt Liivimaalt. Armee tungis taaskord üle jää Saaremaale. Seekord toimus otsustav lahing Maasilinna juures toona tuntud Maansaare nime all
Ent saarlased murdsid peagi oma lubadust ja kõik sakslased, sealhulgas ka foogt, olevat kividega surnuks visatud. 1343 aasta augustiks oli Saaremaa võõrvõimust vaba. Ordu sõjakäik Saaremaale, Vesse hukkamine 1344. aasta veebruaris, kui meri oli viimaks jäätunud, asusid orduväed ka sõjaretke Saaremaale. Saarlased olid end kindlustanud linnuses, mida arvatakse asuvat praeguse Pamma küla lähedal Kooljamägedel. Seal toimunud ägedas lahingus langes suurel hulgal nii saarlasi kui ka ordumehi, kuid võit jäi siiski viimastele. Marburgi Wigandi kroonika järgi poodi saarlaste juht Vesse seejärel jalgupidi üles. Pole selge, kidas see täpselt välja nägi, kuid arheoloog Ain Mäesalu on oletanud, et ta võidi puua kiviheitemasina külge. Kaotatud lahing ei murnud siiski saarlaste võitlusvaimu: juba samal kevadel, kui orduväed saarelt lahkusid, puhkes taas ülestõu. 1345. aasta alguseks kogus ordu kokku suure armee, kuhu tuldi nii üle Euroopa kui ka mujalt Liivimaalt
Krumhusen ja Dederin võtavad selle siiski vastu, et Liivimaale tagasi jõuda. Liikudes Venemaalt Narva ja Moskva vahel olid nad näinud vägede liikumist, et tulla suurema jõuga Liivimaa vastu. Narva oli samal ajal rünnaku all, ordu püüab kaitset organiseerida. Ordumeister Fürstenberg teeb kõikvõimalikke üleskutseid,et Narvale appi minna. Selget abi ordumeister ise ei paku, kuid saadab Narva suunas Viljandi komptuuri Ketleri( Gothard Kettler), kes jääb Narva lähedale. Tal on seal ordumehi ja riia palgasõdureid. Linna tulekut ette ei võeta, põhjendati sellega, et venelased olid selleks hetkeks Narva ümber piiranud ja takistasid sinna pääsemist. Narva foogt jätab linna maha ja lahkub enneoluliste sündmuste saabumist. Kui saadikud venemaale teele astusid oli sõlmitud relvarahu ja poleks tohtinud midagi juhtuda. 11 maiks saab see vaherahu aeg täis. Krumhusen ja Dederin veel tagasi ei ole, juhus mängib oma rolli. Narvas puhkem hiigtulekahju
255). Kuid me nägime, et paavsti saadik 1226. a. just Viru vanematest ,,vanemad ja kohtunikud" määras (L. H. kroonika XXIX, 7). Veel 1343. a. on ka Harjus ,,principal Eesten" olemas (Hoeneke). Kui ordu kohe nii võimatu hoolimatult virulastega oleks ümber käinud, et vasallid isegi nende elu ja surma üle kohtumõistjaiks seadis, siis oleksid ometigi harjulased, kes esiteks veel Taani alla jäid, sellest teada saades pidanud aru saama seisukorrast ega oleks võinud 1227 ühes saarlastega ordumehi aidata taanlasi ka Tallinnast välja ajada! Tegelikult ei olnud vasallide ja ordu seisukoht siin sugugi nii julge ja kindel, et nad oleksid võinud ja julgenud säärasel kuulmata määral harjulasi ja virulasi orjastada, pealegi paavsti põhimõtetele ja selgetele käskudele avalikult risti vastu astudes. Niisamuti ei oleks ka Taani kuningas sel alusel orduga võinud kokkuleppele jõuda, kuna kokkuleppele jõuti Stenby's 7. VI. 1238 paavsti saadiku
annaabi.ee 
