ladina keelt. Õigusteaduse õpetamise meetodid Keskajal oli ülikoolis tavaliselt kaks õigusteaduskonna kolledžit. Esimene tsiviilõiguse õppijatele ja teine kanoonilise õiguse õppijatele. Tavaliselt õpiti küll vaid ühes neist, kuid oli ka õpilasi, kes suutsid korraga õppida mõlemas kolledžis. Õigusteaduse aluseks olev tekst jaotati ära osadeks, millest osasid õpetasid tähtsamad õpetajad ehk magistrandid ja need tekstid kuulusid lectio ordinaria alla. Osad, mida õpetasid bakalaureuse kraadiga õpetajad, kuulusid lectio extraordinaria alla. Õppetöö jooksul korraldati õppimise edendamiseks ka väitlusi. Need olid tavaliselt avalikud arutelud juriidilistel teemadel, mis mõeldi välja või võeti päriselust. (Woods 2005) Õigusteaduskondades ei olnud eksamite tegemise kord mitte iga kursuse lõpus, vaid määrati ära, kui palju kursusi peab õpilane läbima, et temast saaks magistrant või doktor.
· Res publicae- rooma riigil · Municipia- linnakogukondadel · Collegia, sodalitates- kutse ja matuseühendustel · Aerarium- riigikassa · Fiscus- imperaattori kassa · Kiriklikud asutused Ius- 1)res 1.1) asjaõigus 1.2)võlaõigus 1.3)pärimisõigus, 2)personae 2.1)persona 2.1.1õigusvõime 2.1.2teovõime 2.2) familia-suhted lastega2.2.1)abielu, 3)actiones- 3.1) legis actio 3.2) formula 3.3)extra ordinaria Rooma tsiviilprotsess · Rooma eraõigus ja tsiviilprotsess tihedalt seotud: kui polnud hagi, polnud õigust/lepinguid · Eristati kohtumenetlust ja täitemenetlust · Põhimõisted- action- hagi, nõue, actor- hageja, reus- kostja · Cicero kohtukõned(nt I süüdistuskõne G. Verrese vastu)- uus rooma kirjanduse antoloogia Printsiibid rooma tsiviilprotsessi läbiviimisel · Kohtuniku erapooletus(pooled osalesid kohtuniku valikul, võimalus esitada keisrile
kultusesemed, altarid jne res sanctae – pühad ehk sanktsiooniga kaitstud asjad. 8. Collegia funeraticia – matustega seotud ühingud Collegia sodalicia - religioossed ühingud 9. Patres conscripti - lugupeetud senaatorid 10. Possessio bonae fidei – hea usu valdus; possessio malae fidei – paha usu valdus 11. Possessio iusta – õiglane valdus; possessio iniusta – ebaõiglane valdus 12. Glossa ordinaria – harilik ääremärkus 13. Fructus civiles – tsiviiltulud; Fructus naturales – looduslikud tulud 14. Servi poenales – karistus- või pärisorjad; servi populi Romani – Rooma rahva orjad servi publici – avalikud, riiklikud orjad 15. Dominium directum – otsene omand; dominium divisum – jagatud omand dominium utile – kaudne omand 16. contractus unilaterales – ühekülgsed lepingud; contractus bilaterales – kahekülgsed lepingud 17
Kreekat) Kesk-Euroopa arengule on hindamatu ,,õigusteaduse renessanss" 9 saj. Renessansi läbi elanud jurisprudents oli keskaegses Euroopas skolastika üks osa, mis kasutas dialektilist meetodit. Püstitati tees antiteesi vastu ja püüti leida sünteesi. Õpiti Corpus iuris civilise kommentaare. Juriste nimetati 11-13saj glossaatoriteks (tähtsamatest glossidest koostati 13 saj glossa ordinaria). Glossaatoreid tunnistatakse Euroopa jurisprudentsi rajajateks. Keskajal arenes ka kirikuõigus (legistid vs kanonistid), kust tuleneb ka ,,pacta sunt servanda". Glossaatorite järglased on postglossaatorid, kes peavad andma tekstidele detailseid kommentaare. Tuntuim on Sassoferrato. Renessansile oli löögiks 15. sajandil kujunenud humanistlik suund tagasipöördumine antiiki, esile tõusis Prantsusmaa. Moc gallicust (huvitavad nii Corpus iuris kui Codex
protsessinormide puudulikkus. Kindlasti oli praktilisel retseptsioonil ka poliitiline taust, mis peitus absolutismis. Varajane retseptsioon (Barbarossa katse retsepteerida Corpus iuris civilis) jäi edutuks. Nn. pearetseptsiooni juhatasid sisse saksa juristid, kes Itaalia ülikoolides olid õppinud rooma õigust tema kommentaaride kaudu. Nende stuudiumi põhiliseks allikaks oli algul Francesco Accursio (surn. 1263) glossa magna või ordinaria, hiljem postglossaatorite Bartoluse (surn. 1357) ja Balduse (surn. 1400) tööd. Bartolus ja Baldus on ühtlasi dogmaatilise jurisprudentsi rajajad. Saksamaal asuti peale õpingute lõpetamist tööle valitsusametnikena, kohtunikena ja mujal. Koolitatud ja haritud juristidena oskasid nad omandatu praktilises tegevuses ellu viia. Nii juhindus Saksamaal 1495.a. loodud Riigikohus oma tegevuses juba nn. ühtsest õigusest, s.t. rooma õigusest ja kanoonilisest õigusest