Neid võib rakus olla mitukümmend ja nad annavadki taimele rohelise värvuse. Kloroplastile annab rohelise värvuse pigment klorofüll, lisaks sisaldavad kloroplastid karotinoide kollaseid, harvem oranzpunaseid värvaineid (lehtedes). Kromoplastid on karotinoide sisaldavad plastiidid. Erinevalt kloroplastidest võivad nad olla nurgelise kujuga, mida põhjustavad kristallidena ladestunud värvained. Nad võivad anda õitele, viljadele ja juurtele kollase või oranzpunase värvuse. Leukoplastid on värvusetud plastiidid, mille peamine ülesanne on varuainete säilitamine. Seetõttu on leukoplaste rohkesti taime maa-alustes osades. Kloro-, kromo- ja leukoplaste nimetatakse plastiidideks ning need organellid on iseloomuliku ainult taimerakkudele. Erinevalt loomarakkudest on taimerakkudele iseloomulikud suured vakuoolid õhukese membraaniga ümbritsetud rakumahla mahutid. Sinna koguneb nii- jääk kui ka varuaineid. Noortes rakkudes on neid mitu, rakkude
Lehed on: - mahlakad, - pikarootsulised,- laia kolmnurkse lehelabaga,- tumerohelise kuni punakasvioletse värvusega Õied: - kahesugulised, - väikesed. Viljad: - asuvad ligistikku, - 2 5 kaupa kokku kasvanud Söögipeedi juurviljad on olenevalt sordist:- ümmargused, - lapikümmargused,- piklikümmargused,- silinderjad. Sisu värvus varieerub: - tavalisest mustjaspunasest - heledama või tumedama lillakaspunaseni. On olemas ka oranzpunase, kollase või valge sisuga sorte. Toiduks tarvitatakse peamiselt juurvilja, mõnel pool ka noori lehti. Peeti süüakse:- toorelt,- keedetult,- küpsetatult,- konserveeritult, - marineeritult. 5. Kaalika toiteväärtus ja kasutamisviisid Inimtoidus on söögikaalikas tähtis eelkõige: - mineraalainete, - vitamiinide allikana. Rohkem vitamiine sisaldavad kollaselihalised sordid. Kollase värvuse kaalika viljalihale annavad karotiinid.
Plii on sinakashalli värvusega raske ja pehme metall.Teda võib noaga lõigata ning isegi küünega kriimustada ja kergesti lehtedeks valtsida. Plii värske lõikepind on hõbedase läikega, kuid õhus kattub see kiiresti tuhmi oksiidi kihiga. Õhus kuumutamisel oksüdeerub plii ning moodustub plii (II) oksiid PbO. 2Pb + O2 ? 2PbO Kuumutamisel 500 °C juures oksüdeerub plii (II) oksiid, andes oranzpunase värvusega tripliitetraoksiidi Pb3O4, mida tuntakse ka pliimenniku nime all. Kuumutamisel reageerib plii väävli, kloori ja mittemetallidega: Pb + S ?PbS (pliisulfiid) Pb + Cl2 ?PbCl2 (pliidikloriid) Et PbCl2 ja PbS on vees rasklahustuvad soolas, siis tekib plii reageerimisel hapetega plii pinnale vastav soolakiht ja reaktsioon vaibub Veega reageerib plii aeglaselt ainulthapniku manulusel:
soojendamisega: (NH4)2Cr2O7 Cr2O3 + N2 + 4H2O Cr2O3 kasutatakse rohelise värvipigmendina ja poleerimisainena. CrO2 kroomdioksiid on pruunikas-musta värvusega ferromagneetiline ning metallijuhtivusega tahkis. Seda saadakse CrO3 termilisel redutseerimisel. Kuumutamisel üle 250C CrO2 laguneb, andes Cr2O3. Kasutatakse magnetofonilintide valmistamisel. CrO3 kroomtrioksiid on oranzpunase värvusega hüdroskoopne tahkis. Saadakse dikromaatide lahusest väävelhappega reageerimisel: K2Cr2O7 + H2SO4 = K2SO4 + H2O + 2CrO3 Väga tugev oksüdeerija, kokkupuutel orgaanilised ained süttivad või plahvatavad. Reageerib veega, moodustades kroomhappeid. CrO3 reageerib veega, moodustades kroomhappeid. Neist tähtsamad on kroom- ja dikroomhape. Kasutatakse suurtes kogustes kroomimiselektrolüüdi komponendina. 2. mangaanhape ja selle soolad.
Porgandikasvatuse ajaloost Porgandi päritolumaa ja kultuurivormide tekke kohta on teadlastel erinevaid võimalusi. Välja on pakutud mitmeid Euraasia alasid alates Kesk-Aasiast kuni Vahemeremaadeni välja. Porgandi metsikuid eellasi leidub paljudes maailma piirkondades. Metsporgandit leidub kohati ka Eestis, peamiselt mandri lääneosas ja saartel. Aastasadade vältel on porgandi metsikutest eellastest inimese kaasabil välja kujunenud lihaka juurviljaga kultuursordid. Neid on nii oranzi- ja oranzpunase-värvilisi, mida nimetatakse karotiiniporganditeks, kui ka valge-, kollase-, roosa- ja mustavärvilisi. Eestis kasvatatakse oranzi- ja oranzpunasevärvilisi sorte.Eestisse tõid porgandikasvatamise kogemuse sakslastest mõisnikud. 19. sajandi lõpuks oli porgand mõisaaedade kaudu jõudnud juba paljudesse taluaedadesse ja muutunud kiiresti rahva lemmikuks. Porgandit kasvatatakse peaaegu igas köögiviljaaias, eriti aga siis, kui peres on lapsed.
massiühikutes. 22. Perekond kukerpuu (Berberis) Kukerpuu perekonda kuuluvad heitlehised või igihaljad põõsad, harvem madalad puud. Perekonnas on kuni 450 liiki, mis levinud peamiselt põhjapoolkeral. Looduslikult kasvab Eesti lääne- loode ja põhjaosa metsaservades ja võsastikes söödavate viljadega harilik kukerpuu (B. vulgaris). Sissetoodud liikidest esineb meil enam madala ilupõõsana või hekitaimena kõrreroostekindel Hiinast ja Jaapanist pärit ereda oranzpunase sügisvärvusega Thunbergi kukerpuud (B. thunbergii), kelle viljad on mittesöödavad. · Lehed saagja servaga või terveservalised vahelduvad lihtlehed, koondunud kimpudena lühivõrsetele, mille alusel esinevad ühe- või mitmeharulised astlad. · Kollased, nektaririkkad õied asetsevad hrl. kobarjates rippuvates õisikuis · Piklikud, ühe või mitme seemnega marjad on punased või mustad ning mõnel liigil ka söödavad
järelvalmimisvõime ja korjata saab ainult valminult. Nad on kujult piklikud (4...6 cm) ja pikliku kiviga. Kuivatatud datlid sisaldavad 66,5% suhkruid ja 2% valku. Feihoa kujutab endast suurt ploomitaolist marja (15...30 g). Koor on roheline, viljaliha helerohelisest kollaseni. On väga aromaatne, meenutades maitselt maasikat ja ananassi. Füüsal meenutab väliselt pisikest oranzi tomatit. Vili on ümbritsetud õhkõrna, avara, roheka, kollaka või oranzpunase põiekesega. Kuulub maavitsaliste sugukonda. Maitse on pigem hapukas. Ta on väga dekoratiivne. Granaatõun on veidi korrapäratu kujuga suurt õuna meenutav mari. Vilja sees on arvukalt seemneid, mis on ümbritsetud mahlase viljalihaga. Sisaldab 8...19% suhkruid, C-vitamiini leidub vähe. Pooleks lõigatud vilja süüakse lusikaga, kas koos seemnetega või ilma. Koort ei sööda. Maitse on magushapukas, aroom meeldiv. 31
annaabi.ee 
