sügavat vett (sügavusega üle 200 m), kuhu valgus enam ei ulatu [1, 8]. Seda sellepärast, et nendel sügavustel jäävad nad kiskjatele nähtamatuks ja kättesaamatuks [2]. Meriliiliad on planktontoidulised, kuid mõned söövad ka pinnaseosakesi ehk detriiti [2]. Meriliiliate morfoloogia ja anatoomia Enamikul säilinud meriliiliatel, eelkõige madalas vees elavatel, on kaks olulisemat kehapiirkonda - karikas ja haarmed. Karikas on topsikujuline keskne osa, mis asetseb suusmisest ehk oraalsest küljest allpool ja mis on suunatud aluspinnast eemale. Enamik organeid on paikneb karikas. Nii suu kui pärak avanevad oraalsel küljel - see on meriliiliatele iseloomulikuks tunnuseks. Pärak on kergesti eristatav seetõttu, sest see asetseb luustunud koonusel oraalse külje suhtes perifeerselt. Haarmed on pikad käetaolised pikendused karika küljes, mida meriliilia kasutab toitumisel. Igal haarmel on rida lühikesi harusid mõlemal küljel, mida nimetatakse pinnulateks
lavatehnika, millega sai näiteks kangelasi lendama panna. Üldiselt oli lavakujundus pigem lihtsustatud kui realistlik, kasutati suhteliselt nappe kulisse ning rekvisiite. Maskides ning hoolikalt riietatud näitlejate mäng pidi olema üsnagi stiliseeritud: hääl, diktsioon ja zestid pidid andma küllaldase väljendusrikkuse. Liikumist ja zeste hinnati isegi muusikute puhul. Näitemäng ja jutustus Isegi täielikult näitemänguks väljaarenenuna ei eemaldunud tragöödia kunagi oraalsest traditsioonist. Sõnumitoojate pikad kõned, mis olid sageli tragöödia pöördepunktiks, pidid kõlama tuttavalt publikule, kes olid harjunud eepika pikkade värssjutustustega. Kreeka tragöödia kõige vägivaldsemaid ja valulisemaid sündmusi pigem jutustati kui näidati laval. Siiski ei piirdunud niisugused sündmused tragöödias vaid jutustusega ja seda kolmel põhjusel. Esiteks sai publik oma silmaga näha vägivallategude tagajärgi, teiseks leiavad
Ta ei meenuta millegagi usuinimest, kuna tal puudub igasugune arusaamine pühadusest. Tema neurootilised kalduvused meenutavad kõige rohkem tema isa, majandusinimest, kes kalkuleerib rahulolu ja rahulolematust ning kes peab suurimaks patuks seda, kui ta on investeerinud millessegi sellisesse, mis naudingut ei paku. Erinevalt oma eelkäijast ei pea psühholoogiline inimene arvestust mitte aktsiate ja kapitali üle, vaid oma hinge ökonoomika kohta. Kõike, alates oraalsest erootikast kuni matemaatikani käsitleb ta naudingu printsiibist lähtuvalt. Isegi enesetapp rahuldab enesetapjat ja sadism pakub mõnu sadistile / masohhistile. Selliseks oli kujunenud taustsüsteem, kust kahel mandril läbi kahe geeniuse teineteisest sõltumatute püüdluste sündis semiootika. Küllap võiks olla uute kriitiliste uurimuste teemaks, mil määral minu poolt käesolevas töös kirjeldatu mõjutas Saussure'i ja mil määral Peirce'i.
vastsündinutel ekstubatsioone ei esinenud. Kui Wyllie (2008) ja Morton jt (2005) uurimistöödest selgus, et nasotrahheaalse intubatsiooni korral on mugavam ka lapse suuhügieeni eest hoolitsemine ning puudub võimalus intubatsioonitoru vigastamiseks hammastega. Orotrahheaalse intubatsiooni puudusena lastel kirjeldatakse ka raskusi suhtlemisel. Samas Xue jt (2007) läbiviidud uurimusest selgub, et kuigi nasaalne intubatsioon kestab tavapäraselt oraalsest intubatsioonist kauem ei saa välja tuua olulisi erinevusi eelistamaks ühte varianti teisele. Orotrahheaalse intubatsiooni eelistena võrreldes nasotrahheaalse intubatsiooniga kirjeldatakse väiksemat vigastuste (eriti verejooksude) arvu ning samuti esineb vähem ebaõnnestunud intubatsioone (Elwood et al 2002). Orotrahheaalse intubatsiooni korral esineb võrreldes nasotrahheaalse intubatsiooniga vähem lamatisi ning nende teke on seotud peamiselt intubatsioonitoru mansetiga
õnnetuste puhul (elustamine, trauma), kuna see on kiire, lihtne ja vähese riskiga. Kõiki ravimeid saab doseerida nii nagu veenisiseseltki. Infusioonravi korral võib olla vajalik survemansettide kasutamine. Keele alla/ninna Sublinguaalselt (s/l) ehk suu limaskesta kaudu või nasaalselt ehk nina limaskesta kaudu ravimite manustamisel omastatakse toimeaine kiiresti, sest need limaskestad on hea verevarustusega. Keele alla manustamise korral ei pea ravim erinevalt suukaudsest (oraalsest) manustamisest läbi maksa minema ja sihtelundini jõuab rohkem toimeainet. Kiirabimeditsiinis kasutamise näide: Nitrolingual pihusti. Suukaudselt Ravimite oraalne (p.o.) manustamine on vältimatu abi korral tagaplaanil, sest ravimi mõjumiseks läheb aega ja patsient peab selge teadvusega olema. 104 p.o. = per os, oraalselt. Sissehingamise teel Inhalaatoriga manustamise eeliseks on, et toimeaine jõuab otse kopsudesse, ilma et peaks organismis ringiga minema
annaabi.ee 
