Leidsid 6 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Öösaar". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
buss, purjeka, bussi, purjekas, otsustasin, kummaline, ammu, saarele, paistis, vaikselt, tõusta, hingata, lööma, löök, kummalist, ümberringi, pilkane, kuhugi, merd, otsisin, minust, nägin, lühikese, kehaga, rahumeelne, võitu, kuulnud, ühelt, pimeduse, hakkasime, aedades, helkivate, seisid, tikud, öölased, majades, vaatasin, bussis, minuleStiiven pani selga kuue ja viigipüksid ja mu mees Stiiv-Maikel sama, mis Stiivengi. Uksekell helises. "Ma avan!" hüüdsin üpris kõvasti. Avasin ukse ja sealt tuli sisse suur tümakas, paks ja kiilaspäine mees, kes oli umbes 43 aastat vana. Ütlesin: "Astuge sisse ja tundke end nagu kodus!" Kõlas kõmisev vastus: "Jah, muidugi, aga enne makske mu taksoarve 670 krooni ja tooge mu kohvrid autost. Kas teie mees ei võiks seda teha? Takso ootab!" kõlas väljast üks "piip-piip". Ütlesin vaikselt susistades Stiiv-Maikelile: "Maksa ta arve ja too ta kohvrid!" tuli tasane vastus "Kust ma selle raha võtan?" Vastasin talle: "Minu rahakotist!!" Stiiv-Maikel asus kiirelt otsima mu rahakotist viiesajast ja sajast ja siis veel seitset kümnelist ka. Ta jooksis välja takso juurde. Ma küsisin oma boss Johnilt: "Miks te ise oma arvet ei maksa?" "Mul pole raha ära vahetatud ja kindlasti tahad sa ka küsida, miks maksis sõit nii palju.
3. P E A T Ü K K Tom ilmus tädi Polly ette, kes istus avatud akna all mugavas tagatoas, mis oli ühtlasi magamistuba, söögituba ja raamatukogu. Mahe suveõhk, segamatu vaikus, lillelõhn ja mesilaste uinutav sumin olid avaldanud oma mõju, ja tädi Polly tukkus oma kudumistöö köhal, sest tal polnud mingit seltsilist peale kassi, ja seegi magas tema süles. Prillid olid kindluse mõttes üles hallidele juustele lükatud. Ta oli arvanud, et Tom on muidugi ammu putket teinud, ja oli seepärast üllatatud, kui poiss end nii kartmatult jälle tema meelevalla alla andis. Tom küsis: «Kas ma tohin nüüd mängima minna, tädi?» «Mis, juba? Kui palju sa ära tegid?» 21 «Kõik on tehtud, tädi.» «Tom, ära valeta mulle. Ma ei salli seda.» «Ei valeta, tädi; kõik on valmis.» Tädi Pollyl oli vähe usku sellisesse tõendusse. Ta läks ise välja vaatama; ja ta oleks rahul olnud, kui kakskümmend protsenti Tomi kinnitusest oleks tõele vastanud
lõbusus. Siiski tahtis d'Artagnan kõigepealt selgusele jõuda, mis nägu oli jultunu, kes teda pilkas. Ta puuris võõrale oma uhke pilgu ja nägi, et too oli umbes neljakümne kuni neljakümne viie aastane mees, tumedate ja läbitungivate silmadega, kahvatu jumega, tugeva ninaga ja mustade, väga hoolikalt pügatud vurrudega. Ta kandis lillat vammust ja põlvpükse sama värvi paeltega, ainsaks kaunistuseks lõhedega käised, millest paistis särk. Kuigi vammus ja põlvpüksid olid uued, näisid nad kortsunutena, otsekui kaua kohvris seisnud reisiriided. D'Artagnan märkas seda kõike hoolika vaatleja kiirusega, kahtlemata instinktiivselt aimates, et tundmatu pidi tema. edaspidisele elule suurt mõju avaldama. Just sel hetkel, kui d'Artagnan jälgis oma pilguga lillas vammuses aadlikku, laskis viimane lendu ühe oma teravmeelsematest' ja sügavamatest märkustest bearm setuka kohta ja mõlemad kuulajad pahvatasid naerma
lõdisema jätsid. Eriti voolas rahvast kokku Justiitspalee poole viivaile alleedele, sest teati, et paari päeva eest siia jõudnud Flaami saadikuil oli kavatsus tulla vaatama müsteeriumi ja narride paavsti valimist, mis samuti pidi toimuma suursaalis. Polnud kerge tol päeval sellesse suursaali tungida, kuigi seda tookord maailma suurimaks kinniseks ruumiks peeti (Sauval *, tõsi küll, polnud tol ajal veel mõõtnud Montargis' lossi suurt saali). Tihedalt rahvast täis lossiplats paistis aknaile asetunud uudishimulikele merena, kuhu viis-kuus tänavat nagu jõesuudmed vahetpidamata uusi peade laineid juurde kallasid. Selle rahvahulga alatasa suurenevad vood põrkasid vastu majade nurki, mis ebareeglipärasest platsist siit-sealt neemedena esile tõrkusid. Palee kõrge gooti 1 fassaadi keskel asuv suur trepp, mida mööda vahetpidamata kahekordne inimvool üles-alla liikus, kuni see vahemisel platvormil katkes, et laiade lainetena mõlemat kõrvalasuvat kallakpinda
Esiotsa ei olnud eestlane mitte pärisori, vaid peaaegu vaba rentnik. Aga mida enam võõraste sisserändajate hulk ja ühes hulgaga võim kasvas, seda rohkem nõuti talupoja käest, ja sada aastat pärast maa allaheitmist kinkis Taani kuningas Christoph II kõik eesti soost talupojad oma vasallide, taani ja saksa soost isandate pärisomanduseks igaveseks ajaks. Tal poleks tarviski olnud seda teha, sest pärisorjus oli juba ammu enne täit hoogu võtnud. Hirmus oli veel hiljuti meie valgustatud päevil päris- 8 orja põli, palju hirmsam oli ta toorel, sõjahädast kurnatud ning ebausust pimestatud keskajal. Ei olnud vaigistust ususki, sest usku ei õpetanud keegi. Ei tunginud ka raskesti rõhutud talupoegade hädakisa kuningateni, kes, ise kaugel ja pealegi alati koduste tülidega kaelani töös, küll pealikuid Tallinnas pidasid, kellest aga mõisnikud nii vähe hoolisid, et
,,Jah, see on Mauruse kool, astuge aga sisse." Aga kui ta nägi Indreku nõutust, tõmbas ta kella ja ootas, kuni tuldi ust avama. Siis ütles ta vene keeli: ,,Siin tahetakse härra Maurusega kokku saada." Ütles ja läks pimedusse. II. Indrek astus sisse. Ta juhatati läbi koja eesruumi, mida valgustas väike laelamp ainult nõrgalt. Siit viis kaks ust edasi. Ühe tagant kostis vali jutukõmin ja naer. Teine uks oli pooleldi avatud ja selles toas paistis suur musta vahariidega kaetud laud, millel põles valge kupliga lamp. Suuremaid ja vähemaid poisse surus laua ümber. Keegi tõmbas ukse täiesti lahti ja vahtis Indrekut, aga see teda tähele ei pannud, sest tema silmad kiindusid õieli kaelaga ja lahutatud tiibadega luike, mis rippus lae all, nagu hõljuks ta lennul. ,,Just kui rahuingel," mõtles Indrek luike nähes. Aga sellesse mõttesse süveneda polnud tal võimalik, sest sama poiss, kes oli talle ukse
annaabi.ee 
