Itaalia suurooper e. numbriooper 1832 esimene ooper Ooperi reformaator -muusikaline draama(sümfooniline arendus, orkestri Bel canto "La traviata" osatähtsus kasvas,tegelaste juhtmotiivid Ooperitegelasteks kõrgem K:avamäng "Rienzi" seltskond.N:Kuningad,krahvid jne., alati keegi Esimene kustutas ooperisaalis tuled ka alamklassist Ehitas põranda kaldu,et publikul oleksparem Ooperiteemad:poliitika,sotsiaalne ebavõrdsus, vaadata,pööras dirigendi orkestri poole Tegelased mütoloogiast :skandinaavia eepostest. Väljamõeldud kujud. Salapärased tegelased.tegelased draagilise saatusega ja
Wagneri ooperireformi plussid ja miinused Valisin oma essee teemaks Wagneri ooperireformi plussid ja miinused , sest see tundus minu jaoks kõige teostatavam pärast tema edasiarendustega tutvumist. Wagner viis ooperisaalis läbi viis suuremat muudatust, mis on säilinud tänapäevani. Esiteks kustutas ta saalis tuled, et laval toimuv tegevus oleks paremini jälgitav. Enne selle reformi jõustumist oli ooper saalis pigem taustaks seltskondlikule suhtlusele. Tulede kustutamine manitses publikut vaikides kuulama ja keskenduma etendusele, väärtustades seeläbi ooperit kui üht kunstiliiki. See oli minu arvates väga oluline muudatus, sest tänu sellele õppis publik ooperisse tõsisemalt suhtuma ja väärtustama.
Valges saalis näitas giid meile skulptuuri “Koit ja Hämarik” ning rääkis, et Valge saal oli olnud algselt teatri restoran. Giidi juhatusel liikusime läbi paljude korruste, koridoride ja ruumide. Lydia rääkis meile käigupealt teatri asutamisest ja selle ajaloost ning saime temaga vestelda ja temalt erinevaid küsimusi küsida. Lydia ütles, et me käitusime väga hästi ning et oleme tublid, kuna oskasime paljudele tema küsimustele vastata. Käisime suures ooperisaalis, kus saime lava ees olla, sealt oli suurepärane vaade kogu lavale, saalile ja orkestri osale. Saali lakke on maalitud äärmiselt suur kunstiteos, mis kujutab erinevatel elualadel töötavaid inimesi. Käisime ka lava taga ning nägime kus hoitakse suuri dekoratsioone. Lavale me minna kahjuks ei tohtinud. Käisime ka kingsepa ruumis, kus valmivad kõik vajaminevad jalanõud, nägime kus tehakse parukaid, vuntse ja habemeid
Vaese õnnetu, viletsa tütarlapse süda on käsn, mis ahnelt täitub armastusega, on kuiv käsn, mis laieneb niipea kui sinna langeb tundmusetilgake. Vautrin teatab Eugenele, et preili Victorine teda armastab ning Vautrin tahab saad osaks Victorine rikkusest, mille ta isa Taillefer talle pärandaks. Eugene seadis end valmis, et minna taas ballile. Isa Goriotpalus vaadata oma tütarde järgi, kuid enne kohtus Eugene proua Beauseantiga ning Eugene oli ballil tema saatjaks. Ooperisaalis märkas Eugene proua de Nucingeni ning jäi teda pikisilmi imetlema. Vikontess markii d´Ajuda viis Eugene kaunitari juurde. Ta jutustas neiule tema ilust ja kõneles, miks proua de Restaud Eugenele ukse sulges. Jalutanud koju jutustas noormees õhtust Goriotile. ,,Minul ei ole iialgi külm, kui neil on soe; mina ei tunne kunagi igavust, kui nemad naeravad. Mul ei ole muid muresid kui vaid nende omad"-isa Goriot. Isa Goriot tõi järgmisel päevale
Uus ansambel tuli esmases koosseisus kokku 1971. aasta septembris. Ansambli nimi saadi kultuurilehes Sirp ja Vasar ilmunud keeleveerust, kus Andres Ehin soovitas võõrsõna ,,fantaasia" asemel kasutusele võtta uudissõna ,,ruja". Ruja keskendus proge-rockile. Inspiratsiooni said nad tuntud bändidelt nagu Led Zeppelin ja Yes. Paljud Ruja laulud olid ülesehitatud Juhan Viidingu ja Hando Runneli luuletuste sõnadele. Osa võeti Tartu Levimuusika Päevadest, esitati kontsert ka Estonia ooperisaalis, mille teine kontsert aga ära keelati. Tehti kontserttuure nii Eestis kui ka Venemaal. Venemaal esinemiseks tõlgiti isegi laulu sõnad ära. Publik võttis alati ansambli kiljudes ja karjudes vastu. Visati näppe ja tunti mõnu heast muusikast. Eesti publik oli muidugi rohkem ekstaasis, kuid ega ka venelasi kontserdid külmaks jätnud. Ainult 1987. aasta veebruari paiku, kui Ruja esines Kalingradis, oli vastuvõtt ootamatult leige. Õnneks teisel kontserdil asi muutus, kui
muutusid tavaliseks. Nii polnud üksnes pealinnas, kuid suurlinn oli eriliselt vastuvõtlik kõiksugu kuuldustele, mida õhutas takka meedikust ajakirjanik JEAN-PAUL MARAT14 oma ajalehes L'Ami du Peuple (tõlkes: rahva sõber). 1. oktoobril vahetus Versailles'd valvav väekontingent. Nagu ikka, korraldati ka nüüd lahkuvatele ohvitseridele kuningalossis bankett. Marat' ajalehest võis lugeda, et seekord olevat seda tehtud erilise toredusega lossi ooperisaalis. Kolmevärvilisi kokarde olevat loobitud põrandale ning trambitud jalgadega, kuningannale tõotatud igavest truudust, rahvast nimetatud pööbliks. Seal olevat söödud- joodud head ja paremat, samas kui rahval ei jätkunud tavalist leiba. Marat kutsus naisi Versailles'sse minema, et kuningat Pariisi elama kutsuda. Nii ei saavat ka "leivaga sahkerdajad" rahvast enam petta. 14
tavaliseks. Nii polnud üksnes pealinnas, kuid suurlinn oli eriliselt vastuvõtlik kõiksugu kuuldustele, mida õhutas takka meedikust ajakirjanik JEAN-PAUL MARAT14 oma ajalehes L’Ami du Peuple (tõlkes: rahva sõber). 1. oktoobril vahetus Versailles’d valvav väekontingent. Nagu ikka, korraldati ka nüüd lahkuvatele ohvitseridele kuningalossis bankett. Marat’ ajalehest võis lugeda, et seekord olevat seda tehtud erilise toredusega lossi ooperisaalis. Kolmevärvilisi kokarde olevat loobitud põrandale ning trambitud jalgadega, kuningannale tõotatud igavest truudust, rahvast nimetatud pööbliks. Seal olevat söödud- joodud head ja paremat, samas kui rahval ei jätkunud tavalist leiba. Marat kutsus naisi Versailles’sse minema, et kuningat Pariisi elama kutsuda. Nii ei saavat ka ”leivaga sahkerdajad” rahvast enam petta. 14
või mõne vana arkebuusi laad. Ümmargune saal oli väga avar, lauad aga olid nii tihedalt üksteise ligi, joodikuid nii palju, et kõik, mis kõrtsiruumis leidus, mehed, naised, pingid, õllepotid, joojad, magajad, mängijad, terved ja sandid, kõik näis olevat segamini paisatud, kõiges oli niisama palju korda nagu tühjade austrikarpide hunnikus. Laudadel 389 põlesid mõned rasvaküünlad, kuid õieti valgustas kogu ruumi koldetuli, täites kõrtsis sama ülesannet mis lühter ooperisaalis. Kelder oli nii rõske, et koldest kunagi tuld ei lastud kustuda, isegi suvel mitte. Päratu suures väljanikerdatud kummiga koldes igasuguste raskete raudvõrede ja köögiriistadega põles suur puu- ja turbatuli niisuguse lõõmaga, nagu seda vahel öösel näeb kumavat majaseintel vastu sepikoja aknaid. Kolde ees tuhahunnikul istus tähtsalt suur koer ja keerutas lõkke ees lihatükke täislükitud praevarrast.
annaabi.ee 
