kui nähtus räägib vastu tavapärastele arusaamadele asjadest, millega nähtus on seotud. 9. Pseudoteadus on uskumuste süsteem, mida tema pooldajad ekslikult peavad teaduseks või teaduse haruks. 10. 1) Pseudoteaduslik mõtlemine hoidub tavaliselt täpsusest mõistetes ja loogilismatemaatilisest täpsusest (nt kreatsionism, nõidus) 2) Pseudoteadus tugineb tavaliselt väga selgusetule ja halvasti piiritletud ontoloogiale 3) Pseudoteadus viitab sageli müütidele (nt kreatsionism) ning alusetutele mõistatustele (nt UFO-d)
värvinguga. Alati on see mingist piirist ülehüppamine, millegi viimse küsimuse alla panek. Üldiselt tuleks sõna eksistentsialism kasutada teatud ettevaatusega. Sartre nimetab ennast ise eksistentsialistiks. Jaspers kasutab sõna eksistentsiafilosoofia. Heidegger seevastu aga ei soovi selliselt oma filosoofiat kirjeldada. Tema jaoks on "eksistentsianalüüs" üksnes esimene samm ulatusliku olemisküsimuse ontoloogiale. Selletõttu võiks teda käsitleda ka iseseisvana.
õhust. Seega jagas ta Thalese arusaama, et looduses toimuvate muutuste aluseks on teatud algaine. Elea koolkond ehk eleaadid on vanakreeka filosoofiline koolkond, mis tekkis 5.sajand eKr Elea linnas Lõuna-Itaalias. Elea koolkond vastandab püsivat ja muutlikku, postuleerides igavesti püsivat ning muutumatut printsiipi (olemine) maailma muutlikusest ja mitmekesisusest. Sellega panid nad aluse filosoofilisele olemisõpetusele ehk ontoloogiale. Selle koolkonna esindajad olid Parmenides, Melissos ja Zenon Eleast. Tuntum neist oli Parmenides. Parmenidest peetakse teoreetilise filosoofia (loogika- ja matemaatikafilosoofia, keelefilosoofia, epistemoloogia, vaimufilosoofia ja metafüüsika) rajajaks. Ta oli esimene, kes tegeles olemise probleemiga. Ta on autoriks keerulisele metafüüsilisele luulele, mis kirjeldas teda kui varajast Kreeka filosoofi ning kõige sügavamat mõtlejat. Tema arvates oli
väitlausetes esineda võivad väljendid jagunevad järgnevateks pedikaaditüüpideks 6 (kategooriateks): substant, kvantiteet, kvaliteet, suhe, koht, aeg, asend, omamine, toime ja talumine. Substantsi (olemuse) puhul eristab ta esmast substantsi, milleks on konkreetsed, üksikud asjad, ja teisest substantsi, mis väljendab asjade olemust ehk määratlust. Vastupidiselt Platoni ontoloogiale on Aristotelese jaoks esmaseks üksiksubstants, sest ilma selleta ei saaks miski muu olemas olla ning seetõttu ei saaks mitte millestki ka kõneleda. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007) 1.2 Füüsika Aristoteles määratleb looduse (psysis) niisuguste asjade valdkonnana, mille liikumise ja paigalseisu alge ehk printsiip on neid endis, ning paigutab selle alla lisaks füüsilistele kehadele ka neli elementi. Seepärast on tema esmaseks ülesandeks
uurimisobjektideks sünteetilise otsustused a priori (lk. 27) ning selle uurimuse sihiks on tuua esile sedalaadi otsustuste “võimalikkuse tingimused”. Selline järelemõtlemine eeldab muidugi ka seda, et reflekteeritakse teoreetilise mõtlemise allika üle. Metafüüsilise mõtlemise allikaks on aga puhas mõistus. Järelikult astub Kanti metafüüsika süsteemis sellele kohale, mis traditsioonilises metafüüsikas oli kuulunud ontoloogiale, mõistuse enesetunnetus ehk puhta mõistuse kriitika, mis pidi looma eeldused selleks, et oleks võimalik leida vastus transtsendentaalsele põhiküsimusele. “Transtsendentaalse pöörde” käigus, mille Kant filosoofiasse toob, kujuneb klassikaline metafüüsika kui teadus oleva olemise üldiseimatest määratlustest ümber mõistuse metafüüsikaks, mille eesmärgiks on tuua puhtast mõistusest esile inimese vaimse tegevuse nende avalduste
annaabi.ee 
