Väike-Maarja2013 SEEBI AJALUGU Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II Maailmasõda. Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. SEEBI VALMISTAMINE Seebi keetmisprotsess koosneb kolmest etapist. Rasvade seebistamist oli soovitav alustada
võimalikuks alles 18. sajandi lõpul, mil avastati viis sooda tootmiseks keedusoolast. Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. 19. sajandini keedeti kodudes seepi loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Veel peale II Maailmasõda kasutati taludses omakeedetud seepi. Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid see pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. Vanasti peeti puhast searasva seebikeetmiseks liiga hinnaliseks, odavamate seepide tegemiseks ei kasutatud seda üldse.
kohta. Seebi ajalugu Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal baltisakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutamaseebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale Teist maailmasõda. Kodune seebivalmistamine Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasvakasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. Lambarasv läks küünalde valmistamiseks. Seebikeetmisprotsess koosnes kolmest etapist
Arenenud maades tarvitatakse tänapäeval aastas ligi 13 kg seepi inimese kohta. Eestis omandati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhalehelises. Lehelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati lehelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II Maailmasõda. Saadud seep kõlbas tarvitada aastaid ja isegi aastakümneid. Telefon Alexander Graham Bell (3.märts 1847-2.august 1922) oli soti päritolu ameerika teadlane, leiutaja ja õpetaja. Bell on tuntud eeskätt telefoni leiutajana, mille ta esmakordselt patenteeris 1876. aastal. Belli on kutsutud ka kurtide isaks.Kuna Belli ema ja abikaasa olid kurdid, mõjutasid nad tugevasti Belli teadustööd.
villana. Kihnu Roosi õpetab: "Lamba palve on see, et enne niitmist tuleb lammas pesta. Lammas pannakse toobrisse istuma ja pestakse. Vanasti pesti ka mererannas." Rasvase villa või lõnga külge ei hakka värv hästi kinni. Taimedega värvimise põhietapid: 1. Pesuvesi peab olema pehme: vihma-, järve- või jõevesi. Vett võib pehmendada ka soodaga. Seep, mis peab olema võimalikult neutraalne, soovitavalt kas roheline või omakeedetud seep, lahusta soojas vees. Selles seebivees liiguta lõngavihti või villa edasi- tagasi, üles-alla. Lõngavihtide vihinöörid lase lõdvemaks, muidu jääb värvitud materjal laiguline. Vill vanub muljudes ja hõõrudes. Pärast pesemist loputa vill või lõng soojas vees kuni kaks korda. Roosi õpetab: "Lõnga tuleb natukene puserdada ehk pigistada." 2. Et lõng oleks vastupidavam, tuleb lõnga peitsida. Seda võib teha enne värvimist, värvimise ajal või pärast värvimist
Just sellepärast on seep tänaseks nii odav ja kättesaadav kõigile (Wille, 1966). Eestis omandatati seebikeetmise oskus arvatavasti keskajal sakslastelt. Kodudes keedeti seepi 19. sajandini loomsetest rasvadest kanges lubjaga segatud tuhaleelises. Leelist tehti sõelutud lehtpuutuhast segades seda kuuma veega, siis keedeti ja selitati või kurnati. 19. sajandil hakati leelisele lisaks või selle asemel järjest enam kasutama seebikivi. Taludes kasutati omakeedetud seepi veel peale II maailmasõda. Seepi keedeti suures pajas tavaliselt sügisel, kui oli loomade tapmise aeg, ning ära kasutati kõik toiduks kõlbmatud rasvad. Eesti saartel oli laialt levinud ka hülgerasva kasutamine. Hülgerasvast tehtud seep oli must ja haises vängelt, kuid pesi hästi plekid välja. Tihti keedeti seebiks ka surnud loomad. Lambarasv läks küünalde valmistamiseks. (Vikipeedia, 2013) 2. SEEP Seebid on rasvhapete soolad, mille molekulis on kuni 20 süsiniku aatomit
annaabi.ee 
