süüa ning öömaja, kuigi kardati. Kõigil oli ju keegi kusgil ilma peal ning südameid olid poegade pärast vaevas.Venelased käisid läbi, jättes maha reostatud maa.Milleks see kõik? Kuni Taavi teadis, et Ilme ja ta poeg on põgenenud, oli ta vendade pärast rahulik ning lootis isegi minema pääseda. Inimesed ümberringi olid ettevaatlikud ja umbusklikud. Paljus olid olukorraga lepplikud ja püüdsid kohaneda. Taavi sai valepassi ning tehases tööd.Kuid oleti oli keegi teda reetnud ning ühel päeval ta vahistati. Vangis näeb ja kogeb Taavi koledaid kannatusi ning ta mõistab, et piinamiste tagajärjel on inimene valmis kõike üles andma ning omaks võtma.Kui Taavi ülekuulamistel väidab, et tal on Soomepoiste nimekiri töökotta peidetud, õnnestub tal ime kombel põgeneda. Nüüd algas tema metsavenna elu. Endiste kaaslaste käest kuuleb ta, et Jlme pole siiski põgenema saanud. Tavi hing oli nüüd täis valu ja viha. Ta tundis end oma
lastega askeldama. „Kivist süda oli küll sel tüdrukul, ei mingit kahtlust,või mu nimi pole Clara Brill.Alati ka niikangeste omaette – isegi mitte pitstaskurätikest või kübaranõelakest ei jätta enesest mälestuseks.Tõuse maast üles, noorhärra Michael!“jätkas missis Brill raskeld hingeldades. „Kuidas me üleültse kannatasime teda nõnna kaua ma ei tea – kõigi tema tujude ja pirtsutamistega.Kui palju nööpe, miss Jane!Seisa nüüd oleti vakka, noorhärra Michael, las ma võtan su riidest lahti. Ja ilu polnud tal kah midagi, päris lihtlabane nägi teine välja. Kõige seda arvesse võttes ma ei tea, kas meil pole nüüd lõppude lõpuks parem. Miss Jane, kus su öösärk ... Noh,mis see’s sinu padja all siin on?“ Missis Brill oli välja võtnud ühe väikese mügariku pakikese. „Mis see on ? Anna se mulle , anna mulle,“ütles Jane erutusest värisedes ja võttis pakikese kiiresti missis Brilli käest ära
lastega askeldama. ,,Kivist süda oli küll sel tüdrukul, ei mingit kahtlust,või mu nimi pole Clara Brill.Alati ka niikangeste omaette isegi mitte pitstaskurätikest või kübaranõelakest ei jätta enesest mälestuseks.Tõuse maast üles, noorhärra Michael!"jätkas missis Brill raskeld hingeldades. ,,Kuidas me üleültse kannatasime teda nõnna kaua ma ei tea kõigi tema tujude ja pirtsutamistega.Kui palju nööpe, miss Jane!Seisa nüüd oleti vakka, noorhärra Michael, las ma võtan su riidest lahti. Ja ilu polnud tal kah midagi, päris lihtlabane nägi teine välja. Kõige seda arvesse võttes ma ei tea, kas meil pole nüüd lõppude lõpuks parem. Miss Jane, kus su öösärk ... Noh,mis see's sinu padja all siin on?" Missis Brill oli välja võtnud ühe väikese mügariku pakikese. ,,Mis see on ? Anna se mulle , anna mulle,"ütles Jane erutusest värisedes ja võttis pakikese kiiresti missis Brilli käest ära
'' ''Kes ütles, et ma väike olen!'' Vihastas Sten. Kõrtsi saabus üks tüdruk. '' Asjad on üsna elavad täna mis?'' ''Terekest Roos.'' ''Ma olen Sikk Kirel.'' Tutvustas Sikk ennast. ''Ja mina olen Sten Kirel, täismetall alkeemik ja Siku vanem vend.'' ''Mis, sa oled vanem vend?'' Roos oli umbes sama vana, kui vennad. Tal olid roosakad juuksed ja ta oli üsna rõõmsameelne. ''Roos, kas sul on pakkumised ostetud?'' ''Jah.'' ''Kas sa siis saaksid viia need inimesed Oleti kirikusse? Nad otsivad midagi. Äkki nad leiavad mingit juhendit jumalalt.'' ''Ei me lihtsalt...'' ''Muidugi. Meil on koht, kus rändajad saavad puhata nii, et palun veetke öö siin.'' ''Päriselt? Veedame siis öö siin Sikk.'' Ja isegi, kui Sikule ei meeldinud see mõte eriti, läks ta oma vennaga kaasa. Jalutades edasi kõnetas Sten oma venda. ''Sikk, kas me pole seda naist kõrtsist ennem näinud kuskil?'' ''Jah.'' ''Kõik on korras, te leiate mis te otsite.''segas Roos ennast jutu vahele
andmiseks, püüda halvast olukorrast maksimaalne kasu välja imeda. Vastuhakk venestusele võis tema arvates rahva olukorda veelgi halveneda. Parem olevat oodata ja end uude ühiskonda vaikselt ja alandlikult sisse sulatada, samas selles ühiskonnas hiljem tegutsemisvõimalusi. Venestust ülistav A. Grenzstein hakkas nüüd radikaalsemalte rahvuslaste peale salakaebusi esitama, lootes sel teel oma positsioone Eesti avalikkuses kindlustada. Oleti olid just sellles lootusetus olukorras küpsemas muutuste juured. V. Reimanil oli õnnestunud Eesti Üliõpilaste Seltsis üleskasvatada terve põlvkond aktiivseid ja põhimõttekindlaid rahvuslasi ( J. Tõnisson, O. Kallas, H. Koppel), kes venestusel järgnevatel aastatel selgroo murdsid. Tegemist oli noore haritlaskonnaga, kes tundis oma jõudu ja vägevust. Noore põlvkonna esiletõus langes kokku rahva aktiivsuse üldise kasvuga
annaabi.ee 
