5. Autotroofne organism -autotroofne (isetoituv), mis valgusenergia abil toodab anorgaanilistest ühenditest (süsihappegaasist, veest ja mineraalsooladest) endale orgaanilisi toitaineid, eeskätt süsivesikuid (suhkrut ja tärklist), valke, vitamiine (rohelised klorofülli sisaldavad taimed, purpurbakterid ning sinirohevetikad) 6. Biogeotsönoos – teadusharu, mis käsitleb elukoosluste (biotsönooside) ja elupaiga (biotoobi) komponentide (mulla, kliima, kivimite) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi./ looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus (biotsönoos) ja selle elupaiga (biotoobi, ökotoobi) eluta keskkond. 7. Biootiline kooslus - liikidevahelised seosed ning suhted, mis tekivad eri liiki isendite ühise asustusala tõttu ja nende liikide vaheliste kindlate toitumissuhete kehtestamisega. 8. Bioloogiline liik - on väikseim organismirühm, mis teiste liikidega ristumisel ei anna
liik. Biogeotsönoos - looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus ja selle elupaiga eluta keskkond. Ökotoksikoloogia - uurib looduslike ja sünteetiliste pollulantide mõju ökosüsteemi osadele. Biogeogeofraafia - tihedalt seotud ka maastike uurimisega, kuna biogeotsönoosid on üks osa maastikust. Biogeotsönoloogia – teadusharu, mis käsitleb elukoosluste ja elupaiga komponentide vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi. Tehnokraatia – tehnika ja tehnikateadlaste võim. Bioloogine tort – E.P. Odum on kujutanud integratsiooni ökoloogias tordina ja see põhineb bioloogliste teaduste jaotusel, mis jaotatakse taksonoomilisteks ja fundamentaalseteks. Ontogenees – üksiku organismi areng organismi tekkimisest kuni küpsuseni või surmani.
Autotroofne organism (isetoituv), mis valgusenergia abil valmistab anorgaanilistest ühenditest (süsihappegaasist, veest ja mineraalsooladest) endale orgaanilisi toitaineid, eeskätt süsivesikuid (suhkrut ja tärklist), valke, vitamiine (rohelised klorofülli sisaldavad taimed, purpurbakterid ning sinirohevetikad) Biogeotsönoos teadusharu, mis käsitleb elukoosluste (biotsönooside) ja elupaiga (biotoobi) komponentide (mulla, kliima, kivimite) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi. Biootiline kooslus organismidest ja nende suhteist olenev kooslus. Bioloogiline liik bioloogilise süstemaatika tähtsaim üksus. Liik on väikseim organismirühm, mis ei anna sellesse rühma mittekuuluvate organismidega paljunemisvõimelisi järglasi. Biosfäär 1) laiemas tähenduses kogu Maa sfäär, kus võib leiduda elusorganisme või nende elutegevuse jäänuseid. 2)
5. Autotroofne organism on organism, mis valgusenergia abil valmistab anorgaanilistest ühenditest (süsihappegaasist, veest ja mineraalsooladest) endale orgaanilisi toitaineid, eeskätt süsivesikuid (suhkrut ja tärklist), valke, vitamiine (rohelised klorofülli sisaldavad taimed, purpurbakterid ning sinirohevetikad) 6. Biogeotsönoos on teadusharu, mis käsitleb elukoosluste (biotsönooside) ja elupaiga (biotoobi) komponentide (mulla, kliima, kivimite) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi. 7. Biootiline kooslus on suurim bioloogiline süsteem, kõigi Maa elusorganismidega, mis on vastastikuses seoses Maa füüsilise keskkonnaga. (Organismidest ja nende suhteist olenev kooslus) 8. Bioloogilise liigi moodustavad need, mille vahel kas toimub või võiks toimuda geenisiire, ehk mille isendid on vähemalt potentsiaalselt võimelised looduslikes oludes omavahel ristuma. 9
mitmesugustel rakendusaladel: maade viljelusväärtuse määramisel metsades, soodes, niitudel, põhjavete ja maavarade otsinguil, vee ja õhu reostusastme määramisel jm. Taimede järgi saadakse kiiresti üldistatud kujutus keskkonnamuutustest ja seda ilma instrumentaalsete uuringuteta. Taimeindikaatorite kasutamise peamiseks eeluduseks on ökoloogia tundmine; tuleb arvestada tegurite koosmõju ja kaudseid olenevusi. Näitajate abil uuritakse seost taimede ja keskkonna vahel. Taimede uurimisel on näitajaks indikaatortunnused e näittunnused, mis jagunevad järgmiselt: 1. Floristilised: teatavate indikaatorlike taimeliikide puudumine või esinemine, taimekoosluse liigiline koosseis tervikuna. 2. Füsioloogilised: taimede biokeemilised eripärad, anomaaliad taimede kasvus ja arengus, vitaalsus, füsioloogiliste protsesside dünaamika. 3
Biogeograafia keskne haru on arealoogia e. areaalide uurimine. Biogeokeemiline tsükkel osa looduse aineringest, ainete (peamiselt keemiliste elementide) liikumine anorgaanilisest loodusest läbi organismide tagasi anorgaanilisse loodusesse. Eristatakse kahte põhilist aineringet: suurt ja väikest. Biogeotsönoloogia teadusharu, mis käsitleb elukoosluste (biotsönooside) ja elupaiga (biotoobi) komponentide (mulla, kliima, kivimite) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi. Biogeotsönoos (V.N. Sukatsev) looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus (biotsönoos) ja selle elupaiga (biotoobi, ökotoobi) eluta keskkond. Biotsönoos ja biotoop on b-s aine- ja energiavahetuse kaudu vastastikuses funktsionaalses sõltuvuses. B. on ökosüsteemi erijuht, mille territoriaalse ulatuse määravad taimekoosluse e. fütotsönoosi piirid.
anorgaaniliseks tagasi lagundavad (surnud orgaanilisest ainest toituvad) lagundajad ja eluta keskkond, kust ammutatakse elusaine ehitamiseks vajalik ja kuhu elutegevuse lõppsaadused tagastuvad. 2. Biosfääri elementaarosa, milles üks biotsönoos koos sellele omase biotoobiga moodustab mingil piiritletaval alal aineringe kaudu reguleeruva süsteemi. Biogeotsönoloogia on teadusharu, mis käsitleb elukoosluse ja elupaiga komponentide (mulla, kivimite, kliima) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi (V. Sukatsov, 1940-ndatel a.-tel). Biogeograafia on tihedalt seotud ka maastike uurimisega, kuna biogeotsönoosid on üks osa maastikust (moodustavad maastiku tuuma). Maastik on ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, mullad, taimekooslused ja inimtegevuse avaldused (näit. Pandivere kõrgustik). Biogeograafilisel rajoneerimisel võetakse arvesse järgmisi näitajaid:
annaabi.ee 
