Inimestevaheline koostöö peab olema koordineeritud ja kooskõlla viidud. Organisatsiooni kuulumise otsuse langetab inimene ise, lähtudes selle eesmärkide sobivusest inimese enda eesmärkidega. Seega on organisatsioon teadlikult koordineeritud sotsiaalne ühendus, mis koosneb kahest või enamast inimesest ja funktsioneerib suhteliselt katkematult, et saavutada ühiseid eesmärke või neid püstitada. Organisatsioonile on omane: · sotsiaalne olemisvorm; · teadlik koordineerimine ja inimeste koostegevus; · liikmed ja mitteliikmeid eristuvad tunnused; · (suhteliselt) pidev toimimine või seotus; · ühiste eesmärkide tunnustamine. Stephen P. Robbins Seega on organisatsioon keeruline nähtus, kus erinevatest üksikutest inimestest peab saama üks suur ja hästi töötav tervik. ORGANISATSIOON KUI SÜSTEEM Organisatsioon on inimeste ühendus ehk inimrühm, kus inimesed on
tähelepanekud meie oma meele tegevusest. Ideed või mõtted moodustavad teadvuse sisu. Inimene võib luua ideid, millel ei ole reaalsuses vastet. Iga sisu omav idee koosneb muljetest. Kõik ideed on vaid meie muljete koopiad. Kust me teame, kas mõiste on mõistuspärane? Kontrollides, kas on olemas mõnda vahetul kogemusel põhinevat muljet või muljete gruppi, millest seda on võimalik tuletada. Kui ei siis puudub mõistel sisu. Me ei pruugi teada, kas on olemas mingi mina või ise kui olemisvorm. See mida nimetame endaks on abstraktsioon ja sellel puudub empiiriline sisu. Minule ei vasta mingi mulje. Mõistus on kimp meelepilte. Mingit hinge pole olemas - või kui on siis ei saa me seda teada. On tundeid, aistinguid. Kellel need on, seda me tajuda ei saa. Oma mõtlemisprotsessis teeme me häbiväärselt palju oletusi, millele ratsionaalsete põhjuste leidmine on küllaltki vaevarikas töö. Meie mõtlemine põhineb
omanike ja tootmisvahendite tegelike kasutajate vahel: kas lepingulised või orjandusliku. 2) PEALISEHITUS on selleks, et baas toimiks. Koosneb: · Sotsiaalne teadvus ja juriidiline kultuur (seadused, normid)- mis moodi inimesed tohivad ja saavad käituda. · Poliitilised institutsioonid- nt. riik, milline on riigikord, sõltub sellest, milline on majanduslik olemisvorm. · Valitsev ideoloogia ja kultuur- peegeldab valitseva klassi huve, kelle valduses on tootmisvahendid ja on huvitatud, et keegi teine nende vahendite rügaks ja nende toodangu vilja neile toodaks. Kultuur on välja mõeldud selleks, et hoida inimesed veendumises, et see ongi õoge. Ideoloogia on valeteadvus, mis ei lase asju näha nii nagu nad on, vaid näidata asju teisiti, et paremini omaks võtta kehtiva ebaõiglase korra. 43
saada, aga samas tulevad üsna suured tiraazid ja publiku tähelepanu, nii et retseptsioon on ilmekas. 1) Siuru tegevusega seoses muutub kirjanduse ja moraali suhe. N-E algatas tugeva esteetilise pöörde, aga ei saa öelda, et see oleks väga rikkunud moraalikombeid. 2) Kirjandusellu ja keelde lisandub tugev annus dünaamikat 3) Säilib Siuru ajal üldromantilise kirjanduse raamistik, aga selle raami sees midagi teiseneb. Põhiesteetiline alus jääb samaks, aga olemisvorm muutub. Eriti oluliseks saab see, et uusromantiline kirjandus hakkab leidma seoseid radikaalse modernismiga. Süntees uusromantikast ja modernismist saab oluliseks. 4) Annab teeotsa kätte edasisele eesti luulele. See mida hakkab pakkuma Under ja Visnapuu, on midagi uut. Moraali + kunsti suhted: 1) senisest suurema seksuaalse ja erootilise avameelsuse tungimine kirjandusse (Under, Visnapuu) 2) Siuru aegadel juurdub, et kunst on primaarne ja elu on sekundaarne. See tähendab elu
ja vaimset pinget. Ülekurnatus nüristab inimese tahet, teeb ta järel- andlikuks isiklikele nõrkustele. Ülekurnatusest hoidumiseks tuleb järjestada füüsilise aktiivsuseperioodid võimalikult täisväärtusliku puhkuse perioodidega.. Igale inimesele tuleb anda kindlad, kuid kindlasti täidetavad ja jõukohased kohustused ning nõuda nende täpset täitmist. 3.5 Üksildustunne. Inimesele on omane ühiskondlik olemisvorm. Seetõttu, olles olude sunnil ära lõigatud oma sotsiaalsest ümbruskonnast, tunneb inimene vaimset ebamugavust (mõistes, et see on ajutine nähtus) või tugevat stressi teadmatuse seisundis. Mitte asjata ei loeta kõige rängemaks karistuseks üksikvangistust. Sellest stressist üle saamine nõuab tugevat isiksust. Üksindustunne kutsub esile norutuse, hirmu ja tekitab kahtlusi pääsemisvõimalustes. See on
annaabi.ee 
