Islandil. Lõuna suunas ulatub levila Pakistani ja Nepaalini, Põhja-Ameerikas 30° põhjalaiuseni. Harilik kadakas kasvab sageli lagedatel aladel mere ääres, loopealsetel, nõmmedel, soostunud aladel jm. Muldadest on kadaka kasvukohtades sageli esindatud paesed loomullad, happelised liivmullad. Mõnel pool, näiteks Kassari klibustel rannanõlvadel, on kadakas üllatavalt elujõuline ja katab kogu maapinna tiheda kadakametsaga. Selles kohas ei paista tiheda okastiku vahelt õieti valgust maapinnale ja niimoodi tõrjub kadakas välja kõik teised taimed. Et selle juhtumist takistada, korraldab näiteks Eesti Looduse Fond igaastaselt läänerannikul ja saartel kadakaharvendustalguid. Kadakal eristatakse nelja alamliiki. Eestis on levinud kadaka tavaline alamliik Juniperus communis communis. 3 Alpikadakas (Juniperus communis alpina) kasvab Põhja-Ameerika ida- ja lääneosas,
· kavandatavate taimede omavahelise sobivusega · kavandatavate taimede mõjuga üksteisele(sh kasvukiirus, taime maksimaalsed võimalikud mõõtmed, ealisus jne) · nii kavandatavate kui olemasolevate taimede morfoloogia ja fenoloogiaga Jättes loetelus mõne teguri arvestamata, võib juhtuda, et kavandatu ei saa kunagi seda ilmet, mida kujundaja oma vaimusilmas ning paberil ette kujutas. Taimede põhilisteks kujunduslikeks karakteristikuteks on:lehestiku(okastiku) värvus, õite ja viljade värvus, oksastiku ning tüve(võrsete) värvus, oksagraafika(rohttaimedel leherosett jne), võra kuju, lehestiku faktuur(lehtede suurus, paiknemine võrsel ning kuju) Taimmaterjal jaguneb põhimõtteliselt heitlehelisteks ja igihaljasteks taimedeks. Kujunduses on mõlemal teatav eripära kasutamises. Okaspuud ja igihaljad taimed püsivad tänu võra värvusele ja kujule stabiliseerivad ja lisavad kompositsiooni
mõisametsades. Esimesteks sissetoodud liikideks olid euroopa lehis ja siberi lehis. Lehised on väga valgusnõudlikud liigid (valgusnõudlikkus võrdne hariliku männiga). Paremini kasvavad sügavapõhjalistel parasniisketel hea drenaazi ja õhustatavusega neutraalsetel saviliiv- ja liivsavimuldadel. Enamik meil levinud lehiseliikidest on täiesti talvekindlad. Lehised puhkevad kevadel väga varakult ning ilmestavad sel perioodil oma ererohelise okastiku ning punakate emaskäbidega. Istutustööde kavandamisel aga on puhkemisaega kindlasti oluline silmas pidada. See tähendab, et lehiste (eriti paljasjuursete taimede) istutamisega ei tohi hilineda, kuna kasvavate okaste epidermis on väga õhuke ning veekadu seetõttu väga suur. Juurdumata taim aga ei ole suuteline kaotatud veevarusid kompenseerima ning taim hukkub. Nagu eelpool mainitud, on lehised ammustest aegadest tuntud pargipuud ning neid on kasutatud ka alleedeks (Vigala lehisealleed!)
sidumiseks. Umbes samadel eesmärkidel nagu kuuseoksi, tarvitati ka paju, sarapuu, toominga ja teiste painduvate okstega puu- ja põõsaliikide oksi. Kuuseoksad leidsid sageli veel lisaks kasutust jalamattidena ukse lävel ning rituaalsel eesmärgil matustel surnuvankri, kirstu ja haua ehtimisel. Märkimist väärib jugapuu okstest vanikute valmistamise komme Lääne-Eestis. Eriti levinuks muutus see komme möödunud sajandi algul. Jugapuu okstest vanikut peeti selle tiheda okastiku ja sügavrohelise tooni tõttu kenamaks kui kuuseokstest vanikut. Näiteks Saaremaal ehiti nendega hooneid suuremate pidustuste puhul ja kaeti kalmukünkaid. Omaette kasutusala oli pajuokstel veesoonte leidmisel. Enamasti paju oksast, vahel ka pihlaka oksast valmistati pild ehk nõiavits. Sellega otsis kaevutark veesooni, kui oli vaja talule uut kaevu rajada. Pild oli kaheharuline pajuoks, mille harusid kaevutark veesooni otsides käes hoidis. Veesoone kohal pidi oksa tipp allapoole käänduma
Picea mariana - Areaal Põhja-Ameerika põhjaosa Atlandi ookeanist Alaskani. Kõrgus 10...20 m. Ta on meil täiesti külmakindel, kannab rikkalikult käbisid ning seemnete kvaliteet on väga hea (idanevus kuni 80%). Mulla kuivust ei talu, kuid kasvab soostunud aladel, eelistab niisket õhku. Aeglasekasvulisena ta meie metskultuuri ei sobi, kuid väärib kasvatamist parkides ja haljasaladel oma ilusa sihvaka võra ja sinakasrohelise okastiku tõttu. · Okkad neljakandilised 0,6...1,2 cm pikad, sinakasrohelised, lühidalt teravnenud või tömbi tipuga · Võrsed tihedalt karvased, (punakas)pruunid. · Käbid munajad kuni munajasümmargused, hallikas- kuni violetjastumepruunid, 2... 3 (4) cm pikad, läbimõõt avanenult 1,5...2,0 cm. Seemnesoomuse väljaulatuv osa kolmnurkne, serv ebaühtlaselt saagjas ning laineline. Käbid on koondunud
annaabi.ee 
